Tuesday, July 30, 2013

Blogike, blogike

Blogike, blogike ekraani peal. Mida sa tahad, et ma kirjutaksin?

Kuu peale kõik need ennasttäis kuud ja mingu metsa kõik aknast paistvad metsaladvad. Ühtegi luuletust pole kusagilt tulemas.

Mul on seljas tosin aastat vana suvekleit. Üle mitme aasta panin. Ilus kleit, aga keegi on seda natuke söönud. Täna saatsin selle kleidi õmblejale feissbukis sõbrakutse. Ta võttis küll vastu, aga kas ta mind ka mäletab?

Muide, ühte Annikky kleiti on ka söödud. Koid? Pole ühtegi lendamas näinud.

Kleidi panin sellepärast, et lootsin mõnda meest külla tulevat, aga see lootus ei täitunud. Veel on mul üll Maria kampsun, mis lõhnab mingi brittide pesuvahendi järele.

Prantslastel oli õigus! Otsi naist! Vot hoopis üks naine tuleb mulle homme külla või ülehomme.

Ja siis me teeme tüdrukuteõhtu.

Sunday, July 28, 2013

Ilusad inimesed

Viimati nägin neid Viimsis ühel sünnipäeval. Algul vaatasime mingit suvetükki. Mitte ei mäleta. Ja siis oli pidu.

Ja seal olid. Naised. Sellised pikka kasvu ja tugevad. Kallilt riides. Heledad pükskostüümid. Oli nii blonde kui tumedamaid. Mingi üks kamp. Sugulased.

Nende seltskonnas tunned end hästi. Nad võtavad su omaks. Nii nagu Suklese naine mind Haapsalu Kultuurikeskuse vetsus kunagi vaatas. Tunnustavalt. Olin siis Haapsalus uus nägu. Ta vaatas nii, et olin ilusate naiste hulka vastu võetud.

Igatsen selliste järele. Just neid Viimsi omasid. Ma ei tea siiani, kes nad olid, aga mäletan.

Ja mehed? Mehed olgu lihtsalt õilsad ja mõõgaarm näos.

Ööke mu õeke

tule ööke mu õeke ja kata mind tekiga
loe mulle muinasjuttu ja istu siis valvama
kuni ma magusasti une hubase hõlma all
unenägusid vaatan sellel suveööl sumedal

unenäod on nii kaunid täis hääli ja värvisid
ja ilusaid inimesi ja ilusaid lillesid
ja unenäod on kõik helged ei ühtegi koledat
ja unes ma unustan selle mis on päriselt olemas

unes on armunud mehi silmis kirge ja kannatust
unes on tantse ja laule ja imelist ilmutust
ja magusaid lõhnu on unes mis panevad joobuma
ah kesta veel kesta veel uni ma ei tahagi ärgata

Thursday, July 25, 2013

Hall hommik

hiline laisk juulilõpu hommik pärast halba unenägu
hallist taevast tibab uduvihm 
ja niidetud murust kasvab välja mutimullahunnikuid
nagu seeni pärast vihma
mitte midagi ei viitsi ega taha teha
päikest pole kes tööle sunniks
armastan hilissuve kui kõik on juba küps
ainult et millal see suvi oli
millal olid need pikad valged ööd
kõik möödub nii ruttu
herned on juba läbi
tillid kõrged ja vihmaga maha langenud
ma ei tea mis toimub kõrvitsadžunglis
pole sinna vaadanudki mitte
linnud veel ei kogune parvedesse
mu lapsed kogunevad et lennata Brüsselisse ja Londonisse
mitte küll alatiseks aga siiski on see pigem kurb
vana maja ülemistesse tubadesse saabub vaikus
käin seda kuulamas ja mõtisklemas elu kaduvuse üle
õuekask loobib juba kollaseid lehti
lilled on enamuses ära õitsenud
lootus on floksidel ja kukeharjadel
tegelikult on praegu pigem kesksuvi
loodus on võtnud hetkeks aja maha
küllap tuleb veel kuuma päikeselõõska
jõuab tagumikkugi praadida ja kaevutünni juures end karastada
mitmeid kordi tuleb veel muru niita ja istutusalasid rohida
mustsõstrad moosiks keeta
eile kui mustsõstraid põõsast sõin
jooksis me aias võõras must kass
tahaks sõita mööda eestimaad
mööda neid niidirulle täis põldudest ja õisi täis aedadest

Wednesday, July 24, 2013

Ketsemani aed

Ärkasin väga paha tujuga. Päikest polnud. Oli vaja sõita, et tuju vähegi paraneks. Ja muidu oli ka vaja sõita, et Imbile kokkutulekukutse kätte viia.

Imbi suvekodu asub kusagil Jaamaküla ja Vasknarva vahel. Suvilaterajoon. Endiste kaevandusbosside suvilad. Kutsutakse umbes Ketsemaaniaks. Seal olevat olnud kunagi Kuremäe kloostri suveresidents.

Naiivne nagu ma olen, uskusin igal pool näha suunavaid viitasid. Nägin ma jee.

Aga küsisime vene onu käest ja saimegi teada. Sõitsime kohale, aga seal kümneid ja kümneid maju ning teed hargnevad mitmes suunas. Aimar tahtis juba tagasi pöörata. Sõitsime viimase majani ja küsisin ühe eesti daami käest. Ja palun: IMBI MAJA OLI SEALSAMAS! Näed, mis juhtub, kui lähed piiblinimega kohta.

Ega tuju eriti paranenud. Olin ikka nagu hapu ubin. Ja praegu kaotasin osa täpitähti ära. Ä ja ö on alles. Kurat.

Tuesday, July 23, 2013

Millised autod meeldivad väikestele poistele?

Pargib siis Aimar oma tolmuse vana autokese ühe rikkuri kiiskava jeebi kõrvale.

Tuleb tagasi ja mida näeb? Üks pätakas loobib jeepi liivaga! Mida sa teed, küsib poisilt. Jeebil üks külg juba jumala tolmune.

Mulle meeldib sinu auto palju rohkem, ütleb poiss. Teen selle teise ka selliseks. Kuule, mine igaks juhuks enne koju, kui see onu tuleb, kelle auto see on, soovitab Aimar.

Monday, July 22, 2013

Kurb tuleb

Mis teha, kui kurb tuleb? Vahin oma tütretütre pilti. Samasugune, nagu mina või ükskõik milline mu kolmest tütrest neljasena. Nostalgia.

Põllud on söötis ja lapsed välismaal. Pooled on veel kodus, aga varsti lahkub ka Maria, siis jääb vaid üks.

Oh, kurat! Õnneks on mõned peod tulemas, mis peaksid mind veidikenegi lohutama. Ja mõned külalised, kes peaksid mind veel rohkem lohutama.

Lugu, millest pidi raamat saama, kirjutas end novelliks. Nüüd ma tean, et mina kirjutan vaid lühikesi sutse. Noh ja siis panen kõik kokku ja avaldan "Kogutud teose". Just nimelt teose. Ainsuses. Tundub naljakas. Avalda ma midagi.

Kuulge, head ööd! Võtan oma tablad siise ja jään ootama seda õndsat hetke, mil tunnen, et uni tuleb.

Nüüd sajab

Nüüd sajab, sadu lämmatab, hing peksleb vastu ruutu...laulab Anne Adams ühel iidvanal kassetil. Runneli sõnad vist ja Anne enda viis. Suurepärane laul hoolimata sellest, et Anne mult kord Mehise üle lõi.

Pole seda kassettigi enam. Vot, peaks Jansa käest küsima Reedeses rõõmus. Kas suvel on sellist saadest üldse.

Istume ja ootame, mil saaks Wellnessi kuuma vanni ja kakaod jooma. Vihm vastu suuri klaasaknaid peksmas ja paaniflöödilood kuskilt vaikselt inisemas.

Nii külm, et kütsin pliiti. Vähe kütsin. Oleksin üldse pidanud leskut kütma, et seal peal lebada saada.

Ehk täitub mu tiikki nüüd. Kõik muidugi hakkavad mulle kohe soovitama, et pane kile alla. Lollid. Mida ma sest kilest panen, kui mul on imbtiik, mis tõmbab ära niiske maa üleliigse vee. Looduslik värk. Tiik sai tühjaks ja mina sain ta ilusti ära puhastada. Eelmisel suvel oli vesi pidevalt sees.

Nii ma saan teada, milline on veetase ja nii edasi....Lollid oma kilega. Juskui ma ei tea, et nii tiike tehakse, aga MA EI TAHA NII! Sest mul on mu armas mudaauguke.

No näed, kohe parem hakkas, kui sain nende kilelollide peale karjuda.

Ega ma ei salli üldse, kui mind õpetatakse. Kui mul on mõni asi nii ja mitte naa, siis on sellel kolm põhjust:

  1. Mul pole võimalust seda teha.
  2. Ma ei taha seda teha.
  3. Ma ei viitsi seda teha..
Ärge te jumala pärast midagi mulle õpetama hakake. Halleluuja! Aamen!

Sunday, July 21, 2013

Tänase päeva emotsioonid

nii sile ja vaikne veepind
mille kohal kiilide lend
kaks paari päevitund sääri
on liivale sirutand end

ja veepiiril konnalapsi
on vähemalt tuhandeid
ja taamal lööb kala lupsu
ei tuult ega laineid

vesiroosidel õied on valla
ja lehed ujuvad vees
aga kaldal kaks õnnelikku
üks naine ja teine mees

Muruniitmine ja seks

Väga sarnased tegevused, aga ma pole siiani aru saanud, kas muruniitmine on nagu hea seks või nagu halb seks.

Hea seks on selline, mida sa jälle teha tahad. Muruniitmist sa otseselt võib-olla ei taha teha, aga pead.

Halb seks on selline, mida sa teed ja teed ja rahuldust ei saa. Muru sa ka muudkui niidad ja niidad ja jäädki niitma.

Nii et mõelge see asi läbi, kumb ta siis on. Mina kaldun arvama, et nagu halb seks. Aga samas, kui oled niitnud ja kõik on ilus, siis on ju rahuldus käes mingiks ajaks. Ega rahuldus heast seksist ka igavesti kesta. Näed, kui problemaatiline arutlus.

Papa Freudi abi oleks praegu vaja!

Saturday, July 20, 2013

Ehee...

Ja mis ma näen? Jalakate tagant tõuseb kuu. Tundub, et täis. Palju õnne mulle ja head visklemist!

Öötaevas

öötaeva tumedad ladvad vaatavad aknast sisse
hilja on küll aga mina ei usu ju uinumisse
klõbistan klahve ja mõtlen elust ja paljust muust
küsimustele vastuseid ootan ma sõbralt kuult

aga kuud ei olegi näha sest vist pole tema aeg
tal on ju omad käigud teha lõputul taevalael
tema toob tõusud ja mõõnad ja rahutu vaevase une
aga ikka ma ootan et millal ta siis jälle taevasse tuleb

sest tema toob pikad varjud ja küllaga salapära
ei kindlasti ilma kuuta ei harjuks ma kunagi ära
las ma siis visklen ja vaevlen kui ta on mõnikord täis
ja mitte ei tea mis riim siia viimsesse ritta nüüd käib



Wednesday, July 17, 2013

Lainemurdjad

Käisime täna Toilas. Merle, Markus, Maria ja mina. Tuul oli mere ääres selline, et puhub hambad suust ära.

Olin täiesti kindel, et vees jääb käimata, aga siis sai ekstreemsusi otsiv mina ikka ülekaalu ja läksime kõik vette.

Oli see vast küünlaid vääriv mäng. Tühja sellest, et tuul kõrva valu tõi ja laine ninast sisse lõi. See oli vast meri!

Homme vaatame jälle, mis värk on.

Tuesday, July 16, 2013

Õiendus

See raamat, mida ma nüüd kirjutan, see, milleks Pille mind ärgitas, räägib vanast mehest ja mesilastest. Halleluuja!

Tuul mu suvekleidis

Käisime täna emme juures. Jooksin mäest alla ja lapsepõlvetunne tuli. Surnuaial oli nii kõva tuul, et mu Monroe stiilis kloššlõikeline kleit võttis pidevalt tuule alla. Meenus üks ema luuletus...oh suvetuul, sa paiska mulle vastu see lillavalgetriibuline kleit...

Lapsepõkves jooksime alati emale vastu. Tänane klei oli lilleline. Ammu pole sellist kandnud. Tütre oma. Andis mulle ja soovitas kanda.

Nii ma seal haua juures toimetasin, kleidisaba üle pea. Publikuks olid vaid lahkunud ja neil oli suht suva. Isegi küünlaid laternas ei suutnud põlema panna, tuul muudkui kustutas ära. Jäidki tummalt ootama. Keegi tuleb, süütab või süütame ise järgmisel korral.

Mu sugulastehordid olid paar tundi varem lahkunud. Ei õnnestunudki kohtuda. Ise olen süüdi. Oleks pidanud eile helistama.

Alati tulen surnuaialt ära igatsusega sinna jälle tagasi minna.

Üks probleem on ka. Nimelt vaatavad kõik hauaplaadid ühes suunas. Ainult minu emme oma on diagonaalis ja teises suunas, et teelt oleks kohe märgata. Ma ei tea, kuidas üldsus ja Armas Jumal seda hindavad. Kui suur patt see täpselt on?

Eks ma Igavikus saan teada. Küllap mind kaalutakse ja leitakse kerge olevat.

Monday, July 15, 2013

Pille süü

Pille soovitas mul kirjanikuks hakata. Mulle ei tohi selliseid asju öelda. Väega sõnad mõjuvad. Ja nüüd ma kirjutangi.

Päevik kaks nädalat täitmata. Blogi tühi. Pole aega. Kirjutan raamatut.

Mul on juba hirm külarahva ees, kes ootab eiteakuipaksu raamatut. Aga mul tuli selline klibakas. Loodan, et fotod annavad mahtu. Vat, pärast veel silmad häbi täis. Oleks kohe pidanud ütlema mitte raamat vaid raamatukene. Väike küla, väike raamat. Tahaks näha juba teist.

Muide, ma lähen seriaale vaatama.


Friday, July 12, 2013

Ilus pesu otsustab kõik

Ma ei pea seda teile ütlema, see on niigi kõigil teada.

Harriga kohtutud ja ristiema haual käidud. Süda rahul. Nüüd tahan emme hauale.

Seoses Harriga meenus üks seik noorusest. Õppisin tollal Tartu pedas. Olin kodus ja teadsin, et Harril on sünnipäev. Läksin kutsumata. Mind võesti hästi vastu. Hariil oli kaks pikka ja lihtsalt imeilusat pruuti kaasas. Nii, et tema langes kohe plaanidest välja. Aga seal oli ka Indrek. Maailma ilusaim poiss. Ja Indrek tahtis nii väga, et me läheksime tema poole. Aga ma ei saanud minna, kuna mul oli VÄGA KOLE KOMBINEE seljas. Seda koos mitteveedetud ööd kahetsen ma väga. Üldse ainus asi, mida vist kahetsen.

Muide, Lilli Prometi "Primaveras" on sarnane situatsioon. Seal oli tüdrukul särgi õlapaeltesse sõlmed seotud. Õlapaelad olid liiga pikad. Ja ka jäi armuöö ära.

Tegelikult poleks kummalgi juhul poisse need asjad huvitanud, vaid hoopois noore tüdruku prink paljas ihu.

Aga pesu ostmisega on täielik jama. Suvel pole aega ja ei viitsi. Talvel ei saa, sest pead ennast ju proovimiseks lahti koorima kümnest kampsunist. Jälle ei viitsi. Võib-olla siis sügisel või kevadel. Mul on igatahes seda vaja teha.

Küllap ma juba teatan, kui uue pesu ostan. Ilusa. kalli. Kvaliteetse.

Wednesday, July 10, 2013

Hiline

olen hilja veel ärkvel
mul on hiline tulija oodata
et ta saabudes aknas näeks tuld
et oleks kes ukse avab
laman alasti teki all
olen hiirvaikne ja kuulan
mida räägib mul öö
mida räägib siis öö?
mutipeleti piriseb pidevalt
aegajalt naksatab maja
aegajalt haugatab koer
autode hääled on lähedal
tulevad läbi lahtise akna
tuul on vait
temal pole midagi öelda
siis kuulen tuttavat heli
autorehvid koduteel
autoukse paugatus
uksekell
hommikumantel selga
müdinal trepist alla
uks lukust lahti
noh oledki kodus


Tuesday, July 9, 2013

Mineviku heinalõhnalised suved

need suved heinalõhnalised
minevikust hüüavad
mil käed töömõhnalised
mul viimse jõuga püüavad
hanguvart veel hoida pihus
silmis higi soolane
väsimus ja valu ihus
tänu joogi toojale

Need heinalõhnalised suved jätkuvad, kuid teisiti. Me muudkui niiidame. Tühja. Et maa võssa ei kasvaks. Mina vikati ja muruniidukiga, Aimar trimmeri ja traktoriga.

Ei mingeid hangumisi ja heinatallamist enam. Heinasaras pole kõrtki. Kas ma igatsen seda tagasi? Ei. Liiga raske oli. Praegugi on. Ainult et pole muret, kuidas hein kuivaks saada. Ta saab maas mullaks tagasi. Kunagised heinamaad kasvatavad ohakat. See on nüüd riigi reservmaa ja riigi reservohakas.

Mul on vaja minna nüüd istikuärri ja osta kolm "Robustat". Hoidke pöialt, et ma nad saaksin.







Monday, July 8, 2013

Igatsus

elas kord noor naine
päris nooruke oli ja kena
liiga noor ja liiga habras
selleks et olla ema

ja oli tal tüdruk väike
ja poisipõnn väiksem veel
see naine ise veel laps
hinges valu ja lapsemeel

küll pisarais põski siis paitas
kaks paari väikesi käsi
ja kallistas kõvasti kaelast
aga ema ikkagi väsis

elu muud ei teinud kui haiget
ja õnne oli vaid pool
sest vahel on niimoodi loodud
mõni imelik inimloom

läksid aastad ja mõnikord kaasa
tõid nad rõõmugi naise  juurde
ei pannudki tähele millal
olid lapsed kasvanud suureks

ja mitte kunagi enam 
ei tunne neid väikesi käsi
mida tagasi igatsemast
selles elus ma iial ei väsi




Saturday, July 6, 2013

Tere ööd!

Seljavalu ja vastu aknaklaasi põristav suru ei lasknud uinuda. Südamevalu ka loomulikult. Püüdsin ööliblika ja saatsin aknast välja, et tal oleks võimalus kusagil mujal tulle lennata ja oma tiivad kõrvetada. Ega Saatuse eest ei pääse.

Kui mul mõni laps natuke kauemaks koju jääb, siis kasvab nabanöör kohe jälle tagasi. Pean uuesti lahti lõikama. Iga korraga muutub see protseduur valusamaks. Noh nüüd on see tehtud pikaks ajaks. Ma ei tea, mil Liisbetit jälle näen, aga Maria on kohe tulekul.

Augustist jääb ainult Kaspar. Juhan, Annikky, Lill ja Liisbet lähevad Brüsselisse ja Maria Londonisse tagasi. Kosmopoliidid on mu lapsed. Kuigi püüdsin hoida neid ainult endale.

Oh jumal, nüüd on see pikajalgne sääsk lambikuplis. Ega ei tohi akent avatuna hoida, kui valgus on toas.

Mida siis veel öelda maailmale?

Ilmselt siiski head ööd, sest tabletid mõjuvad. Vangun voodisse. Homseni.


Thursday, July 4, 2013

Pauluse reietused

Milline on teie kõige pikem reis? Mul on mõlemad reied ühepikkused.

Lõpetasin eile niitmise. Ma olen olnud ainult tööloom. Nina mullas, tagumik taeva poole. Pidin kodust ära saama.

Firma Liisbeti Nostalgiareisid OÜ korraldas mulle täna reisi, mis oli sed araha väärt.

Kõigepealt liinibussiga Toilasse. Klassika. Tited nutavad, istekohti pole, higi jookseb mööda sääri alla. Võrratu.

Siis läbi pargi. Ammu pole käinud. Aastaid. Ringkäik roosiaias. Punased "Robustad" ja sinised kukekannused. Õitsevad pärnad. Omal ajal pidasin seda parki enda omaks ja ei tahtnud seal ühtki inimest näha.

Väike sissepõige kunagisse korterisse, kus kasvasid mu lapsed. Kus meil oli väga vähe ruumi, aga palju armastust ja pahandusi. See on nüüd tavaline, hingeta ja loota euroremonditud korter minu jaoks. Aga mu kaasvara "Petrof" oli häälestatud. Mängisin pool lugu.

Edasi maja tagant mööda järsku kitsast teerada alla randa. Ohtlik. Ja alasti ujumine tühjas rannas! Jumalik.
Mööda kallast üle kivide ja maha langenud puude päris randa ja siis veepiiril paljajalu, seeliku alläär märg kuni sanatooriumitrepini.

Veel raudtrepist üles ja bussi peale. Seekord istumisega. Koduteel võttis ilus naabrinaine auto peale.

Kodus oli üllatus. Punane roos ja Harri, kes oli mind otsimas käinud. Täpselt siis, kui ma korra aastate jooksul kodust ära käin.

Ja äranikastatud selg. Homme hommikul selgub, mis selg ütleb. Kas ma saan sõita Tartusse.

Sama tunne on, kui vanadel aegadel kaugetelt maadelt tulles.


Wednesday, July 3, 2013

Pärnad

Õitsevad. Lõhnavad. Linnas. Kodus veel mitte.

Pärnadest on mu elu parim luuletus.

pärnad õitsevad hullumoodi
neil on hullutav lõhn
mina olengi hullumajas

Tartus juuli 1993

Peale selle, et see on hea luuletus, on see ka tõde.