Sunday, June 30, 2013

Võta kitarr

kuule võta kitarr ja mängi
laulame meeled lahedaks 
pisarais silmad tahedaks
naeru taga on nii palju ängi

kuule võta madalam helistik
mu hääl ei ulatu enam
kuigi kõrgemalt kõlaks kenam
aga helisev hääl on minevik

kuule laulame ammuseid viise
neid mis võlusid meid juba toona
kurat see asi ajab mind jooma
me vajame veini ja klaase

ootan sind just nagu tookord
kitarre käes ja mantel üle õla
siis alles makstud saad võla 
kui kõlab avaakord

kuule võta kitarr ja mängi
laulame praegu veel kaksi
sest varsti sa teed seda üksi
ees minu viimase sängi

NO KUULE VÕTA KITARR JA MÄNGI!

Kullakamber

Kuidas mulle meeldib vahel üksi kodus olla ja kuidas ma seda vahel ei talu. Ja mõnikord on selliseid hetki, mis viivad mind täiusliku õnneni. Õnneks on tõesti vähe vaja. Vahel ainult kempsu minna. Sa avad kempsuukse ja satud võlumaailma, sest väike ruum on ääreni päikest täis. Seda juhtub ainult suvel ja ainult teatud kellaajal, mil õhtupäike üle puude latvade aknast sisse ulatub.

Ja seda juhtub harva. Selles ongi võti. Alati tuleb see kullasadu üllatusena. Paljukest seda ikka on, kui päikese kõrgus horisondil ja kempsuhäda kokku satuvad. Ja suvel käime ju hoopis õuekempsus, mis on ka omaette elamus, sest võtsime ukse eest ja nüüd on ainult metsviinapuust kardinad. Istud seal ja naudid aiavaadet.

Selline kempsurubriik siis.

Saturday, June 29, 2013

Silvi

Silvi Vraidi lahkumine oli ootamatu, hämmastas ja kurvastas. Aastaid tagasi psühholoogiatunnis surmast rääkides ütles üks üheteistkümnenda klassi poiss, et teda puudutab iga inimese surm. Imestasin toona, et nii noor inimene nii ütleb. Aga ta oli ka tundeergem kui teised. Gei pealegi. Nüüd juba kuulus gei.

Täna niites nägin taas, kui lähedal on surm. Pole ime siis, et surma vikatiga kujutatakse. Nüüd on ohus kahe kämbla suurused aeglased kärnkonnad, mu lemmikud. Kes püsivad vaikselt paigal ja vikat või siuh! neil südamest läbi käia.

Kuulsin rohust tükk aega "tsirbitamist" ja lõpuks nägin ka hääletekitajat ennast - linnupoega. Hakkasin teda rohust võtma, vikat oli kuidagi tera püsti mul käes ja linnuke maandus hetkeks tera ihutud servale. Ma ei tea, kas ta jalakesed viga said. Igatahes sain linnukese kätte ja ta startis mu peost madallennul vurinal päris kaugele.

Surm varitseb tõesti igal viivul.

Friday, June 28, 2013

Ma tegin seda jälle

valgeid niiskeid udulambaid 
karjatama minu maale
tulnud pikk ja tõmmu karjus
muigab vaatab mulle silma
on sul luba küsin mina
pole vaja tulen ilma
kuhu tahan sinna lähen
vahib mind ja aina muigab
mustal mantlil kuldsed tähed
seisan ees ei lase tulla 
karja oma karjamaale
ära sega ütleb tema
mul on teha oma töö
mine vaata ünenägu
seal mind kohtad
olen öö

No mida ma pean tegema? Kui tuleb kirjutamine peale? Eks ikka välja kirjutama siis.

Õitsev mägi ja väljakannatamatu jalavalu

Ärkasin kell seitse. Aimari pärast. Pool kaheksa olin juba sellises konditsioonis, et lootsin vikati otsa mitte surnuks kukkuda. Läksin niitma. Leidsin pikast rohust väikesi puukesi, mida hellalt alles jätsin. Pean nüüd rohevööd oma krundi ümber tihedamaks kasvatama. Lõunast ähvardab äri- ja logistikapark. Idas on riigimets. Kui saag sinna sisse läheb, olemegi alasti. Põhjapool on õnneks meie oma metsatukake.

Siis läksime Kõuga mäele. Rakvere raibe on õitsenud. Nüüd on järg naadi, valge mesika, punase ristiku, lilla hiireherne, kollase lutserni ja imeõrnade valgete õitega kaebtuste käes. Nii kutsus neid mu vanaema. Väga tabav. Olid ka mõned süütuvalged kassitapuõiead ja isegi roosa laialeheline seahernes ja mingid lillakate lehtedega mulle tundmatud taimed.

Ja siis ma läksin peenraid rohima. Mu selle suve taktika on rohida kummargil, et kintsud päikest saaksid. Ja nüüd on varvastest puusadeni selline valu, et ma ei tea, mis asendit võtta. Igatahes istuda ma rohkem ei saa, proovin lamada.

Muide, hernekaunad olid juba punnakil!

Thursday, June 27, 2013

Vihmade taga

vihmade taga on veel vihmasid
ja päikese taga päikest
tähtede taga veel miljardeid tähti
ja äikeste taga äikest

armude taga on veel armusid
ja valude taga valu
hommiku taga teisi hommikuid
kikivarvul ja paljajalu

sõnade taga on küsimusi
ja vastuste taga tõde
mõtete taga on palju mõistmatut
ja vale on õiguse õde

ööde taga on musta pimedust
ja kuldseid koidikukiiri
unetu vähkremist armunu oigeid
ja aimuvat silmapiiri

vaikuse taga on veel vaiksemaid
sosinaid suletud huultelt
tuulte taga on palju sõnumeid
saadetud teistelt tuultelt

lõppude taga on veel lõppusid
mis iial ei lõppegi ära
vihmade taga vahel polegi vihmasid
hoopis vikerkaar kummub ja särab

Öelge mulle, kas normaalne inimene istub arvuti taga ja kirjutab sellist? Mida nagu kusagilt tuleb ja tuleb. Vastus on ei.



Kuus kohukest ja kuus lahtistit

No kuus kohukest müüakse pakis. Kuuspakk. Ma sõin neid muudkui teleka ees ja saidki otsa. Nüüd kõht natuke valutab. Mulle meeldib alati KÕIK ära süüa. Ma pole normaalne.

Tüdrukud naeravad siiani, kuidas kord võtsin kuus lahtistit. Mulle tundus, et ei aidanud, siis muudkui võtsin ja võtsin. Pärast olin liilumisvõimetu. Ma pole normaalne.

Olen parmudest nii söödud, et mul on verevalumid. Nagu peksa oleks saanud. Eilse kuumaga muru niites see kõik juhtuski. Naised on muidu ju lakitud küünekeste ja värvitud silmakestega nukukesed. Mina siin müttan mehetööd teha. Ma pole normaalne.

Mu parem käsi valutab. Valu on õlavarres ja kiirgab sealt käsivarde. Juba mõnda aega. Ma ei tea, kas mu käel on midagi viga või on see puhtalt psühhosomaatiline valu. Ma pole normaalne.

Ma vaatan tuhandet ja ühte ööd, kannatan koos tegelastega ja olen neisse armunud. Vot see on üks normaalse naise tegu.

Halleluuja!


Vihmaloits

See on väga lihtne. Kui räästaalune vann saab tühjaks kastetud, lase kaevust uus vesi siis ja kohe hakkab sadama.

Seekord ma loitsisin üle. Õhtul leppisime kokku, et hommikul lastakse vett. Hommikul vaatan, tühi vann. Helistan siis veelaskjale ja küsin VÄGA NIPSAKALT, et kuhu täpselt ta selle vee laskis.

Tuldi ja lasti. Olin nii viisakas, et kastsin vanni kenasti tühjaks ja siis tuligi vihm. Ja enam ei taha järele jätta. Pirtsutada poleks tohtinud.

Aga nii mõnus oli hommikul seda vihmamärga rohtu niita ja metsmaasikaid süüa. Maasikad on kõrge rohu sees juba valmis ja kõik lilled õitsevad aias liiga vara ja korraga. See tähendab kas sõda, näljahäda või katku.

Mis mul üldse siis augustikuus õitseb, kui rahvas tuleb mu raamatu esitlusele ja küla kokkutulekule? Nii see on jah. Kümnendal augustil kõik see toimuma saab. Ma loodan, et on kuiv ja me saame ikka õues olla. Ma tahan väga seda raamatut näha ja pilte vahtida. Tekst mind ei huvita, see on peas. Tegelikult olen ma ju ka kõiki neid fotosid näinud, aga raamatuna omandab kõik hoopis uue mõõtme ja kvaliteedi.

Tänu headele ja tegusatele inimestele saab kõik see teoks. Mina toksin ainult klahve. Rohkemaks mul energiat ja oidu ei jätku.

Noh, kuiv on praegu. Proovin kitkuma minna. Kuklavalu andis ka järele. Arvasin juba, et hakkan sellest tihedast kaevuveega karastamisest meningiiti saama.

Sunday, June 23, 2013

Pohmell

Ärkasin mõttega, et kust peale saada. Tegelikult ärkan igal hommikul näljaga. Selgus, et eile ma siiski ei söönud tervet pakki mandleid. Istusin oma meekeefiri ja pähklitega, pugisin ja proovisin elu sisse saada.

Võtsin vikati ja läksin kell üheksa. Absoluutselt ei jõudnud. Pistsin mõne metsmaasika ja kuslapuumarja suhu. Mõlemad maitsesid pestud hammaste peale halvasti.

Asi on ilmselt madalas vererõhus. Rooman kohe voodisse.

Jaanipäev 2

Vabandust, mul on pealkirjadega jama. On ju jaanilaupäev ehk jaaniõhtu. Homme on jaanipäev.

Mulle mu jaaniõhtu meeldib. Asjata võtsin tablette, muidu oleks selle Koidu ja Hämariku asja ka ära vaadanud.

Praegu on küll jumalast pime ja udu ja keegi kõmmutab rakette.

Algul me rinnutasime teise korruse aknal ja nautisime aiavaadet. Siis vaatasime telekast ühte paha filmi ja muid jamasid. Seda tegevust saatis mu kõrval aknal üks õrn heleroheline kiletiivaline, kes vaikset heli tekitas. Pidasin teda oma tänaõhtuseks Peter Paniks.

Ja ma sõin meeletult. Minu toitumisnõustaja Liisbet ei kiida seda heaks.

Aedoad sinihallitusjuustuga, pakk india pähkleid, pakk mandleid, pool pakki kreeka pähkleid, ülejäänud sinihallitusjuust, ülejäänud suitsukeel, üks jäätis. Enne veel need Anthon Bergid. Viimased kolm singilõiku (õhukesed). Kindlasti ma unustasin midagi.

Aga ma lähen hommikul ja niidan kõik selle maha. Muide, mõnel hommikul olen niitnud ka kaks tundi jutti.

Ma nüüd kümblen veidi ja siis magama. Koit ja Hämarik jäävad seekord ära.

Jaanipäev

ma kahlan läbi jaanipäise heina
ja naadid õitsevad end mulle vööni
ma vaikselt seda õhtut taga leinan
mis jaanipäevast kestab jõuluööni

mil ime imes kinni igal sammul
ja armastus on igas õies peidus
ja hommik ruttab kohe õhtu kannul
ja öö jaoks ainult viivukene leidub

ja huuled huultelt mesinestet joovad
ning sõnajalaõisi õitseb metsavilus
kõik armastuse nimel ohvreid toovad
küll on see kordumatult saatuslik ja ilus

ja sõõrmeis selle suve närbund heina lõhna
ja säärel selle suve sääse kupp
ma võtan selle õhtu kindlalt võtan
et elust kulutada mõrumagus jupp






Thursday, June 20, 2013

Lallu taha ka vitsaki ihkuma

Tõlge: Raivo tahaks ka vikatit ihuda. Nii ütles mu neliteist aastat vanem vend niitvale vanemale. Siis oli ta põnn veel.

Eile algas minu niitmishooaeg. Mul on vähemalt nelikümmend aastat staaži ja viimased kümme olen pidanud igal suvel käsitsi niitma... no vähem ikka kui pool hektarit. Sel aastal vaatasin hirmuga õitsvat naadimerd. Meil on kultuurmaa ja metsa vahel nn "natuuraala" ehk mingi pargi moodi mees. Ühe-, kahe- ja kolmeharuliste kaskedega, jalakatega, kastanitega, suure punase sarapuuga ja kahe kreegiga.

Teooria, et karda asja hullemaks, vastab tõele. Eile võtsin vikati ja läks ludinal. Naati, angervaksa ja seakapsast on ka lust niita ja lõhn on vaimustav.

Natuke niitsin raku pihku. Ei tohi lütt ja karku kramplikult hoida. Tund aega järjest, rohkem ei jõua, siis ajasin juba luisu telefoniga segamini.

Pärast niitmist karastav kümblus kaevutünni juures. Taevalik!

Üks põhjus on veel, miks mul on energiat ja tahtmist hetkel. Mu käsikiri on lõpuks Ene käes! Ei aita antidepressandid. Aitab, kui asjad liiguvad. Ja asju liigutada Ene juba oskab.

Selline väike juhis, kuidas suvel naate niita. Ka õitsev naat lõhnab jumalikult, muide.

Tuesday, June 18, 2013

Väikesest saab suur

suured tuuled saadavad suuri laevu
uhke kotkas lendab kõrguses üksinda 
sosinad hõõguvad armunu huultel vaevu
nii põletav leek ei saa iial süttida taas

kauguste taga on tohutu teemandist mägi
tuhande aasta jooksul lendab sinna üks lind
puhastab nokka ja kulub teemandi vägi
see on igaviku vaid ühe sekundi hind

suured asjad ei paista alguses suured
selleks on vaja aega ja küpsemist
kui suured laevad püüavad suured tuuled
siis pisike paat jätkab abajas loksumist

aeg annab arutust aeg annab paljule mõtte
aeg ütleb lõpuks meile, mis väike mis suur
aeg lükkab takka et alati rutul ja tõttel
on pisike purjekas purjedes suurte laevade tuul


Ise tuli. Parata polnud midagi. Und ei saanud, kirjutasin üles. Natuke muutsin.

Monday, June 17, 2013

Lascia chio pianga

Mängisin seda lugu ja äkki tuli meeletu igatsus Pühajõe kiriku ja oreli järele. Kõla järele, mis täitis kogu kiriku ja nende viltuste päikesekiirte järele, mis langesid akendest. Kiirtes keelrelsid miljardid tolmuterakesed.  Millal see oli? Vimati aastal 2000. Ma pole sellele mitte mõelnudki ja nüüd selline igatsus.

Herta Laipaigal on üks kujund, kus saksa ohvitser mängib südaöösel eesti neiule kirikus orelit. Tegin järele. Mängisin eesti mehele ja päevasel ajal. Ja see polnud mingi kolmeduurimees.

Eriti armastasin olla üksi kirikus ja mängida. Pigistasin pillist välja maksimumi. Kõik registrid välja. Tutti. Olid ajad.

Ma ei tea, kas olen teile rääkinud. Soome sõpruskogudus meile selle oreli kinkis ja nende organist Matti Korkeakoski, väike paksuke kiilaspea oli sii mu juhendaja uue pilli juures. Mängin, mängin, Matti seisab mu selja taga ja äkki KATSUB TA MU RINDU!!! Olin tollal noor naine ja niivõrd üllatunud, et jätsin juhtumi täiesti tähelepanuta. Ma ei oskaks ka praegu mitte taolisele asjale reageerida.

Olge siis alati valmis, kui kirikus parajasti orelit mängite ja väike paks soomlane teil selja taga seisab.

Friday, June 14, 2013

Kõvakoorikute needus

Nii kui saabub suvi ja ülakorrusel magamishooaeg algab, algab ka kõvakoorikute invasioon. Ma ei oska neid  elukaid entomoloogiliselt määrata. Sellised vast sentimeetrised mustad ja kõva kitiinkestaga. Kutsume kõvakoorikuteks.

Asi toimub järgmiselt. Asutad just end nurgavaoodisse (nurgavoodisse hahahahaha!) magama, kustutad tule ja siis kuuled. Spetsiifiline lennupõrin ja plõks vastu akent. Tuli põlema ja taparelv kätte. Sobib näiteks telefon. Sooritad mõrva, sätid magama. Spetsiifiline põrin ja plõks täpselt samasse kohta. Jälle mõrv.

Küsimus on, kas on neid üks või mitu? Laipade järgi siiski mitu. Eile üks maandus ka mu lõual. See oli nii ootamatu, et ma ei jõudnud karjatadagi.

Nii möödub mu ohtlik elu keset verdtarreavaid mõrvu. Üks vaablase laip vedeleb ka kapinurga taga. Kõllap ma kõik korda teen ja ära koristan.

Ärge muretsege.

Minu imeline hambaarst

Ootasin, ootasin, aga täna saabus see päev, mil järjekord minuni jõudis. Seadsin end aegsasti teele. Jalutasin aeglaselt mööda Jaama uulitsat. Maas oli paplivatti. Ümberringi Stalini ehitatud majad, mis langetavad krohvi. Stalini oli suurepärane arhitekt ja tänav on ideaalne tervik, mida rikkamad on jõudnud juba oma euroremondiga stiilist välja viia.

Akendel võis näha närbunud sirelibuketti, kunstlilli, triikrauda, aga ka punaseid roospegooniaid, mida me emade haudadele istutame ning pikka ogalist kaktust. Asfaldi ja majaseina vahel kasvas raudrohupuhmas.

Polikliinik oli vaikne ja armas ning kodune. Hambaarstitoolis oli mugav ja lõõgastav. Midagi valusat polnud plaanis. Pilvi muudkui rääkis ja see rahustas. Mina sain vastata vaid silmavaatamise ja ebamäärase ööööööääääga.

Õnneks jäi veel midagi teha ja ma saan kolmandal juulil tagasi minna.

Koduteel puhus soe suvetuul, mis plagistas autopoe tumesiniseid mersumärgiga lippe.

Mu armsad arstid - Pilvi, Mall, Silvi, ja Sirje. Andku Jumal ikka tervist. Häda on selles, et pensioniiga läheneb ja nad on väsinud. Kes küll mind siis arstima hakkab?

Thursday, June 13, 2013

Tere kallist neljapäeva

Hirmus asi on juhtunud. Minust on saaanud seebihaige vanamutt. Viimati vaatasin seepi "Kõik jõed voolavad", kui lapsed olid veel väikesed. Mängisisn tunnusmeloodiat klaveril. Pean meelde tuletama.

Nüüd ma vahin tuhandet ja ühte ööd. Ma saan täpselt aru, mida ma teen ja et mul on vaja muinasjuttu. Kella kuueks olen tööst juba ka nii väsinud, et aeg on valutavat jalad seinale visata. Õigemini toetada vastu aknaraami.

Kõige hullem on välja kannatada neid reklaame. Ja üheksakümmet seeriat poleks olnud vaja teha. Sellest oleks päris filmi saanud, kui materjal kokku lükata, et ka mingi tegevus käiks. Ja see teksti pealelugemine! Hiinapiin. Kuulaksin meelsasti türgi keelt ja loeksin alt subtiitreid.

Aga nüüd on mul vähemalt mingi päevaplaan.

Tuesday, June 11, 2013

Jätkub tsirkuse lainel

Mõned aastad tagasi külastas Peterburi tsirkus ka meie kodulinna. Ettevalmistuse käigus selgus, et kontserdimaja lavale pole võimalik tarvilikke turvavõresid millegipärast paigaldada. Taolisi lõvikindlaid.
Midagi polnud teha, lõvide number jäeti ära.

Kui teisi loomi hakati sisse viima, jäid lõvid oma furgoonautosse. Ja nad läksid väga närviliseks, kui aru said, et neid ei võeta. Möirgasid ja tegid möllu. Jäi mulje, et nad tahavad väga minna ja oma numbri sooritada. Tahavad midagi teha, kasvõi tsirkust.

Võimalik, et mitmendat põlve tsirkuseloomadel on juba geneetilised mutatsioonid. Tsirkus on nende maailm. Võib-olla, ma ei tea. Võib vaid oletada.

Aga seda, et üks suur ja vana elevant peab väikse tünni otsas turnima ja oma jalgu tõstma, ei ole kindlasti väärikas.

Loomad ja tsirkus

Neil päevi nägin rästikut. Esimest sel suvel. Mind valdas hirmu, aukartuse ja müstikaga seotud tunne. Oli selline hallikas ja rammus. Vaatasin tähelepanelikult. Kollaseid laike polnud. Seega ikka rästik, mitte nastik.

Õue peal on ka paras loomaaed. Sel aastal pesitsevad sauna seinas taas nugised. Eelmine kord olid nad kenasti paigal, aga sel suvel on pojad pidevalt kusagil ja kräunuvad. Viimati rippus üks väänduva kuslapuu väätides ja vahtis mind oma tumedate nööpsilmadega uudishimulikult. Arvasin, et leian ta sealtsamast mõne päeva pärast kuivanuna, aga ei. Kuhugi ta kadus.

Ma tean juba lapsena, et nugis on paha. Mul oli üks raamat. Seal oli pilt, kus nugis oli oravale haiget teinud ja kutsuti doktor Aibolit.

Meie nugised olid ka orava murdnud ja jätnud sauna vedelema. Siis me kuulutasime neile sõja, panime mutipeleti ja Raadio 2-e üürgama. Et tümakas neid minema hirmutaks. Tulemuseks oli, et Aimar leidis Raadio kahest häid lugusid.

Tsirkusest. Kõigepealt head und sulle, elevandikene. Ma pole kunagi loomi tsirkuses sallinud. Ometigi on mul täiesti unustamatu kogemus. Lavale ilmus kaunis noor daam karusnahkses kasukas. Patseeris pisut ja siis teatava liigutuse peale panid tema küljest ajama kümned ja kümned pisikesed karusloomad ja jooksid lava taha. Daam jäi bikiiinides ja metallkarkassis lavale üksi. See oli tõesti muljetavaldav.

Selle lõbusa noodiga lõpetan ja lähen Liisbetiga Wellnessi.

Sunday, June 9, 2013

Vihm puudus

Oma raamatu ma sain ja diivaninurka pugesin, aga vihma ei tulnud. Natuke süda vaevas, et peaks mingit tööd tegema, aga ei viitsinud.

Raamat on Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma". Irena on poola päritolu kunstnik, abielus ameeriklasest diplomaadiga. Tegevus jääb teise maailmasõja aegadesse ja riivab põgusalt ka Eestit.

Aga praegu ma küll lugeda ei saa, koer ootab jalutamist, muru niitmist, peenrad rohimist.

Jumal tänatud, et meil neli aastaaega on. Muidu oleks ju igavene muruniitmine.

Tiigis vesi alaneb, ma saan osa hundinuiasid välja kiskuda. Liigkiiresti on nad paljunenud.

Egas midagi. Minek.

Millal olen mina

Imelikuga kabeliaias kõndimas käinud?

Tegelikult käisin. Imelikuta. Üks teine mees oli.

See on meil väga kindel traditsioon. Kõigepealt tuleb sõita 100 kilomeetrit Jõgeva suunas. Emapoolne veri kutsub. Siis ostame kohalikust külapoest krakovi vorsti, saia, rasvapirukaid ja tartu küpsiseid ning küünlaid. Limonaadi või kalja ka. Kõigepealt sööme. Siis läheme haua juurde. Mida rohtukasvanum, seda parem. Käib traditsiooni juurde.

Seekord oli ilmselt Merle koristanud ja lilled istutanud.

Siis asume tööle. Haud näeb tavaliselt väga kole välja kõigi nende ärapõlenud küünaldega, mida tuhanded fännid on sinna tassinud.

Teeme haua korda, istutan lilled, kastan ja siis istun pingile. Mõtlushetk. Laternates põlevad küünlad vaikse hubinaga. Ma olen nii suur individualist, et üldse ei taha, et MINU ema haual keegi käib.

Tore, kui teisi inimesi pole. Vahel on mõned nõmedad ja tähtsad. Õiendavad kõva häälega.

Nüüd ei raatsi ära minna. Kõnnime ringi. Mulle meeldivad ka mahajäetud hauad, sest neil on oma lugu. Kas pole enam kedagi või ei saa nad tulla või ei taha nad tulla. Mina ei ole see, kes kraabiks võõraste haudade kallal. Tundub sekkumisena.

Kõnnime läbi surnuaia, käime kabeli juures ja lähme mööda oruveert veel ema juurest läbi.

Lõpuks ikka autosse ja minema. Ümberringi sinetavad metsad. Oleme ju Laiuse mäel. Silmapiiri on küllaga. Küll ema igatses neid sinetavaid metsi!

Peipsi äärest ostame kindlasti suitsulatikat ja värsket hapukurki.

Süda jälle rahul. Ja igatsus taas minna.

Wednesday, June 5, 2013

Kurjad pääsukesed

Üks mees küsis oma naiselt, et mida ta seal aias teeb pidevalt, ühtki umbrohtu ju ei ole. Sellepärast ei olegi, et ma pidevalt rohin, vastas naine.

Aiatööst väsinuna lesisin ja vaatasin taevasse. Pilvede all tiirutasid kiilid ja pääsukesed. Seda oli huvitav jälgida ja ma andsin endale aru, et tuleb tõesti olla tänulik. Võimaluse eest näha.

Kus on nende pääsukeste pesad? Mina ei ole ühtegi näinud.

Mu lapsepõlves oli laudas alati  vähemalt üks pesa. Lapsed rippusid peaaegu üle ääre ja ema-isa vuhtisid aga  edasi-tagasi, et oma näljaseid maimukesi toita.

Aga ühel suvel läksid pääsukesed kurjaks. Süüdi oli kass, keda nad pidevalt pikeerisid. Aga millegipärast kandsid nad oma pahameele ka inimestele üle ja pikeerisid meid ka. Mina ikka tõeliselt kartsin, kui tige päästlane sööstlennul mu juukseid puudutas. Nokaga mina ei saanud, aga kass küll.

Tore, et nad täna tiirutavad. Lähen taas lamama ja vaatepilti nautima.

Lugege ikka tähelepanelikult!

KUI te oleksite mu eelmist teksti tähelepanelikult lugenud, oleksite saanud teada, et mu vanaema esimene mees, kes noorelt tuberkuloosi suri, sünnitas kuus last. Kas enne või pärast surma, seda tekstist kahjuks ei selgu.

Vat nii ma puristan endast kõik välja. Jube hästi enda teada kirjutan. Seda on enne ka öeldud, et kui mõni koht tundub väga hea, tõmba see kohe maha.

Varem pidasin oma tekste nii Pühaks Lehmaks, et neid ei tohtinud keegi toimetada. Mitte et ma nüüd paljualoetud kirjanik oleks, aga kunagi "Eesti Kirik" ikka avaldas mu asju ja vahel veel mõni ajaleht või -kiri.

Kord koolis tegi huvijuht ühe mu teksti poole lühemaks. Siiani kannan kauna ja arvan, et ta tuleks kui ketser tuleriidal põletada.

Ja kui mu poeg veel minu kirjutatud luuletuse eest nelja sai! Oh seda solvumist siis! Ma läksin õpetaja käest kohe viit nõudma. Sest nii hea luuletus oli!

Selliseid kirjanduslikke tagakiusamisi olen ma pidanud läbi elama.

Sellele vaatamata olen hetkel kõbus vanainimene ja teen hoolega aiatööd. Tsiteerides Guido Kanguri isa:"Kui sa tahad, et sul ilus aed oleks, ei näe sa seal muud kui oma naise tagumikku!" Ka minu aed pakub sama vaatepilti. Minu tagumikku.

Lisaks mutihunnikud. Meil käib selline dialoog. Mina:"Kuradi mutid, jälle on nad hunnikuid ajanud!" Ja korjan      mulla ära. Mutid:"Kuradi mutt, jälle on ta mulla ära korjanud!" Ja ajavad uue hunniku.

Seega siis õue tagasi.


Tuesday, June 4, 2013

Vanaema sünnipäev

Näe, lülitasin selle massina uuesti sisse. Meenus, et mu vanaemal on täna sünnipäev. Noh, sünniaastapäev muidugi. Ta sündis 1885, seega 128 aastat tagasi. Ta vaatab mind praegu selja tagant fotodelt.

Vanaema oli üheksalapselises peres kõige vanem. Töötas Kreenholmis. Ta oli musikaalne ja näitlejaomadustega tumedapäine naine. Kaks korda abielus. Esimene mees suri tuberkuloosi. Sünnitas kuus last. Kaks neist suri väiksena ja Juhan langes teises maailmasõjas. Aprillis 1945. Mais sõda lõppes. Eriti irooniline.

Esimese ilmasõja ajal tuldi Narvast ära Teilmasse. Siis oli vanaema taluteenija. Neil oli väike popsitare. Vanaisa tegi rätsepatööd.

Ma olen vanema kasvatatud. Ema läks paari kuu päarast tööle tagasi. Vanaema kasvatas mind oma vanaegsete meetoditega, mähkis kõvaks pulgaks, ainult pea oli väljas. Erilist sidet meil ei tekkinud. Vanaema ütles ikka, et oleks ta teadnud, et minust selline kasvab, oleks mind nõgesepõõsasse visanud.

Ta oli ainus vanavanem, keda mul näha õnnestus.

Aga Laiuse surnuaed mulle meeldib. Vanaema on sinna maetud. Nüüd on ema ka seal. Lapsest peale olen seal käinud haudu korrastamas. Selle nädala lõpus on plaanis minna. Ega ma ei taha, kui keegi teine seal susib. Mulle kohe meeldib, et vahepeal on rohtu kasvanud ja siis ma teen kõik korda. Lapsepõlves oli alati nii. Ega me sinna rohkem jõudnud kui kord suve jooksul. Nüüd samuti. Vahel ka kaks või kolm korda.

Lapsepõlves oli mul vanaema Narva-aegne muhv ja must kübaraloor, millega mängisin, kui üksi kodus olin. Enam neid alles pole. Võib-olla ma mängisin nad täiesti "ära".

Üks vanaema vendadest rändas välja Venemaale ja nüüd tema lapselapselaps Miša, noor haritud mees, tunneb huvi oma juurte vastu ja külastab sel suvel Eestit.

Nii on lood, armas vanaema.

Väärt elufilosoofia

Mis sest elust ikka muud tahta, kui hästi süüa, öelnud saarlane. Võtnud heeringal sabast, löönud vastu pükse kuivaks, söönud ära, kõva leivakannika otsa ja kopsikuga külma kaevuvett peale.

Olivaline. Lihtsuses on ilu ja lihtsuses on pääsemine. Olen ka seda teed läinud, et üheks söögikorraks on mul näiteks leivatükk. Lihtsalt tükk või kaks teraleiba. Aga järgmiseks võib olla muidugi kaks jäätist.

Et selga võib panna kõike, mis meeldib ja mis on mugav ja minu silmis ka kena. Kuradile brändid ja trendid!

Aga muidu on minu jaoks täna liiga palav. Eile sain päris piraka doosi päikest. Tunnistan, et tahan juba vihmast ilma ja raamatuga diivaninurka pugeda. Raamatut, mida lugeda, mul hetkel küll paraku ei ole.

Ei viitsi ajalehtigi eriti lugeda, ristsõnu ikka lahendan.

Mida siis nüüd teha? Riskida ikka päikese kätte minna ja kivide äärest rohi ära kitkuda.

Ka mina alustasin tammesalu istutamist. Juba enne, kui mõte välja käidi. Mu suur tamm ikka puisatb tõrusid ja linnud kannavad neid edasi. Nii leian aegajalt mõnest peenrast tammelapse, keda on kahju lihtsalt välja kitkuda. Nüüd istutan ta salusse. Küll mul on ilus seda kõike kahesaja aasta pärsat ülalt vaadata!

Ma nüüd sulgen selle massina.