Thursday, May 30, 2013

Mul oli puk

Appi, juba on homme. Und ei tule, pugesin voodist välja ja asusin kirjutamisteraapia kallale.

Eile kolmkümmend kaks aastat tagasi sündis mul poeg. Mu ainus pojake. Umbes seitsmesena oli ta haige ja siis sai veel puugi. Nii et ta oli haiglas ja pärast kirjutas, et tal oli puk.

Mul oli ka täna. Esimene sel aastal. Olin just pesu tuppa toonud. See vedeleb siiani diivanil, kokku panna ma ei viitsinud. Pugenud mõnusasti pleedi alla telekat vaatama ja äkki keegi ronib. Puk. Kaunis loomake. Imetlen alati tema keha korrapära. Kahjuks ma rebisin tal küljest nii pea kui jalad.

Ei ole tarvis ei entsefaliiti ega borrelioosi. Kaitsesüsti aeg on käes, aga ma suhtun sellesse ükskõikselt.

Tegelikult tulin ma blogist otsima üht luuletust. Mul ei ole enam meeles, kuidas see käib, aga tahtsin teada.

Head ööd! Kaunemaid unenägusid!

Tänane keskpäev

päike päike kuldne kera
eluandev päevatera
sa tood valgust sa tood sooja
oled kogu elu looja
kiidetud on sinu teod

sa lood lehe sa lood õie
mulla sisse mugula
unest hüüad putuka
kukkuma sa kutsud käod

mulgi kisud riided seljast
taeva poole paljas kann
lööd mu kintsud särisema
õhu kuumast värisema
plekist katus - praepann

hetkeks lahtub sinu vägi
kuni valge pilvemägi
katab kinni sinu sära
selga lihvib tuuleiil
aga varsti sõuab ära
nahka naksab sinu kiir

adumatu aja pärast
lõpuks ikka kustud ära
hõõgud veel ja ära küsi
saab sust must ja vaikiv süsi
algab pikk ja pime öö?

Kevadhommik

tulen unenäosilda mööda 
kuusirp kaelas ja vikerkaar vööks
veel hommikukelli ei lööda
ja pimedust kutsutaks ööks
tulen tasa ja kikivarvul
mu riided on udust ja veest
ja lugematul arvul
on kastepiisku mu kaelakees
uduhõlma all õige vargsi
peidan peotäit päikesekulda
niiske metsa all üsna argsi
paitan tolmlevat sarapuu-urba
aoeelsel veel vaiksel tunnil
mööda unenäosilda tulen 
ise teadmat ürgsel sunnil 
süütan latvades koidikutule

vist 1995

Emmelliine ja Josephine

Neid ei tule kunagi. Nad on mu unistuse kaks kitse - Emmelliine on valge ja Josephine must.

Ma ei ole mingi loomapidaja. Vaatan telekast noori inimesi. Kitsed ja kanad ja koerad ja kassid ja kes kõik veel jooksevad õue peal. Inimesed nii rõõmsad sealjuures. Saavad kõigega hakkama.

Või siis šoti mägiveised piilumas oma pika tuka alt.

Mina pean mutte, mügrisid ja konni. Nugiseid ka muidugi. Elavad jälle sauna seina vahel. Ja talvel ma pean suurel hulgal hiiri. Suveks nad kolivad välja. Hiirte vastu ma kavatsen tõelise sõja kuulutada ja iga prao sulgeda.

Ma pean lilli. Mul õitsevad suured rosoljeroosad padjandfloksi saared, oražid magunad, valged kivirikud ja kuldne piimalill. Tohuul hulgal meelespäid. Lehtla juures lõhnavad roosad sirelid ja kullerkupud tiigi ääres pole veel kustunud. Ja muidugi margareetad, anemoonid ja kurerehad.

Lilled saavad ise hakkama. Sellised, keda katma peab või talveks üles võtma, mulle ei sobi.

Eile ma unustasin kuiva pesu välja ja õhtul tuli muidugi vihm. See rikkus kogu õhtu. Mitte ei saanud uinuda mõnusa vihmapladina saatel, aina mõtlesin pesule.

Peaks nüüd välja minema ja jätma selle šokolaadikarbi rahule. Veel viimane komm. Ja siis veel mõned.

Või mõtleks endale mõne tubase töö?

Monday, May 27, 2013

Sitturid ja mägi

Need väiksed armsad laululinnukesed on need kõige hullemad. Alles küürisin oma õuekempsu heledast puidust prillaua puhtaks. Paar päeva sai olla ja juba jälle täis pläristatud mustvalgeid plärakaid.

Eelmisel aastal oli meil lausa silt väljas:"Armsad linnud ja putukad, te võite küll meie kempsu kasutada, aga palun ärge prillaua peale laske ja kui juhtub, siis koristage ära!"

Arvate, et sellest oli abi? Mitte kõige vähematki.

Meie vana prügimägi on juba aastaid suletud ja tasandatud ja taimestatud. Nagu päris mägi kohe. Isegi niidetakse suvel. Käin koeraga seal otsas. Ümberringi paistab mets ja vaikus. Natuke teine tunne, kui siin alla soos. Prügi ka ei paista.

Mööda maanteeäärt jalutades näed kogu seda sitta, mis maantekraavi on loobitud. Ma toon lühikese loetelu: remondijäägid, autorehvid, lambanahk ja sisikond, naiste aluspüksid ja muu olmeprügi. Varsti kasvab osa rohtu. Ei pea enam vihastama.

Inimesed on veel hullemad sitturid, kui mu linnukesed. Ükskord me oma sita sisse lämbume ja paras on.

Sellise lõbusa noodiga ma täna lõpetan ja lähen aeda istutama. Mul on üks ploom, üks elupuu ja üks kibuvits.

Sunday, May 26, 2013

Oksalõke

Ma olin mitmel aastal pannud oksi metsaserva hunnikusse, et tekitada elupaiku metsaelanikele ja lootes, et nad vajuvad madalaks ja kõdunevad ajapikku. Oksad siis, mitte metsaelanikud. Hunnik aga kasvas ja kasvas ja hakkas lõpuks närvidele käima.

Täna kiskusin nad metsast välja ja tegin lõkke. Väga lähedale metsale, aga kuna nii märg on, siis ohtu pole. Elanikest nägin ühte konna. Kartsin küll, et äkki vingerdab mõni madu välja. Lõke sai vägev ja võttis hästi tuld. Tuult ka polnud, nii et leek läks otse üles.

Oksalõkke lõhn on nii hea ja naturaalne. Muidu kui mingit jama põletada, on lihtsalt vastik hais. Pole saladus, et ma põletan tünnis ära kogu põleva prügi. Ma lihtsalt ei talu, kuni ta mul kuskil haiseb prügiauto saabumiseni.

Tuld vaadata on väga puhastav. Ikka seda puhast tuld, ma kordan veel. Pärast tuhk hõõgub  õhtupimeduseski ja järgmisel päeval on tuhahunnik seest elus.

Elan siin oma vaikset kloostrielu.

Saturday, May 25, 2013

Konnade jumal

Mina see olengi. Kui ma muru niidan. Mitte püha vihaga jumal, vaid halastav ja armuline. Parema käega lükkan muruniidukit ja vasemaga viskan konnalapsi eemale. Just lapsi, sest suured jõuavad isegi eest ära. Aga alati ei jõua ja alati ma ei märka. Siis ootab neid surm ja mina tunnen end süüdi.

See on nagu Päris Jumalaga. Kui juhtub õnnetus, siis küsivad pisikese mõtlemisega inimesed:"Kus see jumal siis nüüd oli? Mis jumal see selline on? Pole teda olemas, kui ta laseb selliseid asju juhtuda!"

Või kõige hullem:"Miks just temaga juhtus?" Teistega võib siis juhtuda või?

Kes natukegi elus ringi vaatab, saab aru, et see ongi ELU - õnnetused, sõjad, surmad ja siis mõni heledam hetk seal vahel.

Ja elu on nii habras, mis võib katkeda kohe. Ometigi on mõnel õnn või õnnetus elada väga kaua. Kummaline vastuolu.

Aga tigudele olen ma püha vihaga jumal, sest nad nölastavad kõik ära. Esimest korda märkan, et ka nartsissiõied on ära söödud. Ma ei tapa neid ega korja kokku. Neid on lihtsalt nii palju. Aga ma soovin neile halba, et nad kaoksid mu aiast ja elust. Nagu mügrid ja mutidki.

Ma on märg ja lirtsub, tiik on triiki. Las siis olla. Tuleb leppida.

Thursday, May 23, 2013

Rukkirääk

Juba ta räägib. Meie niitmata heinamaal, mis on nüüd riigi reservmaa. Tore, et tal on nüüd elupaik. Ja isegi vahetult linna ääres tühermaal, kus ei niideta, kuulen ma ühte rääkimas.

Kelle naiskoori laul see on? Pealkiri ongi vist "Rukkirääk". "Oled sa..........või oled vaid hääl?" Merle, sa tead või? Kes teab, saatku mulle vastus feissbukki.

Võilill õitseb ja muru kasvab, vihma sajab. Eile ma ei käinud isegi koera söötmas ega jalutamas. Vaid lamasin. Koer oli tänaseks elus mis elus ja väga hea isuga.

Meelespead õitsevad aias. Pidin kogu peenramaa üle külvama. Sügisel toodud sõnnik andis niipalju umbrohtu, et ma ei eraldanud ühtlases roheluses ühtki taime. Kõplasin kõik mustaks ja alustasin otsast peale. See on mu viga - liiga vara külvata, ma tean.

Väsimus. Uni. Loidus.

Lähen ja koristan veidi.


Saturday, May 18, 2013

Kaks jäätist

Minu jäätis on eriti rammus koorejäätis ja Aimaril eriti rammus šokolaadijäätis. Aga tihti ma söön mõlemad ära, kui mul on hirmus magusavajadus. Peab väga suur vajadus olema, sest ega ma pruuni jäätist armasta. Juba lapsest peale.

Olin vast viiene ja Tallinnas onu Arno ja tädi Erna juures. Nad elasid Peeteli kirikus pisikeses korteris. Onu oli varem kiriku teenistuses ja pärast Tallinfilmi palgal. Kui kirik suleti ja sinna stuudio tehti.

Tädi Erna oli tõeline daam - alati meigitud, lõhnastatud ja maniküüritud ning soenguga. Ja onu Arno oli tõeline härrasmees. Tal oli klaver ja palju noote. Laulis kunagi "Estonia" kooris. Rätsepatööd tegi ka.

Erna oli ta kolmas naine. Vat, nüüd ei mäleta enam. Erna esimene mees oli mingi päris kõrge sõjaväelane. Erna-tädi töötas Rae apteegis raamatupidajana. Ta kabinetike oli pööningukorrusel.

Aga jutt on ju jäätisest. Erna-tädi viis mind loomaaeda ja ostis šokolaadijäätist. Võib-olla oli see esimene jäätis mu elus. Igatahes see mulle ei maitsenud, aga öelda ka ei tihanud. Nii ma käisin sel kuumal suvepäeval loomaaias ringi, sulav jäätis peos. Mäletan neid pruune triipe, mis mu sinisele kapronkleidile tilkusid.  Kuidas ma tahtsin sellest jäätisest vabaneda!!!

Lõpuks tädi märkas. Oli vist natuke üllatudnud ja pahane, et ma kohe ei öelnud ja püüdis mind kasida.

Nemad on nüüd sealpool. Ja mina söön võimalusel ikka valget jäätist. Ainult viimses hädas pruuni.


Friday, May 17, 2013

Veel

Ma tegin JÄLLE murulauguvõi liiga soolase. Pagan võtaks!

Aga metsa all õitsevad jänesekapsad. Nagu lumi oleks maas.

Veel viginat

Loen vürst Volkonski mälestusi. 1871. aastal oodati Keila-Joale külla tulevast keisrinnat Maria Feodorovnat.

"Mäletan, et torni saadeti keegi eestlane, et ta märku annaks, kui tõllad nähtavale ilmuvad. Kuid see tolgus ei saanud talle antud ülesandest aru..."

Kuidas see sõna TOLGUS mind ärritas! Milline üleolek! Tunnen jälle seda mõisad põlevad, saksad surevad meeleolu ja tahan kohe süütama minna.

Aga sellega virin lõpeb.

Käisin täna linnas. Just käisin, sest tundsin end sedavõrd halvasti, et rattaga ei julenud sõita. Kartsin, et kukun ümber. Linnas lõhnasid paplid. Hommikul sadas. Paplilõhn toob alati lapsepõlve meelde. Hetkeks oli selline tunne, et ema ja isa on veel olemas.

Tööd ei jaksa täna teha. Eile niitsin muru kõvasti. Nüüd ta vihmaga jälle kasvab.

Teen murulauguvõid ja loen ikka vürsti edasi. Natuke pika hambaga loen.

Seoses "pika hambaga" meenub mulle, et leidsin heinamaalt kopra pealuu. Hammaste järgi tunneb ju ära. Ei tea, kas peaks ta koju tooma. Pean ruttu otsustama, enne kui rohi kõrgeks kasvab.

Mida teie soovitaksite?

Wednesday, May 15, 2013

Virisev vanamutt

Juba eile algas virin peale. Pole ammu nii ärritunud olnud. Toila merepäevad 14. ja 15. juunil! Kellelgi on väärtushinnangud ikka kõvasti paigast ära. OK, kui korraldajal napib oidu ja ta ei tea, mis päev on 14. juuni, siis sellised näitlejad nagu Maarika Vaarik ja Üllar Saaremäe ja veel rida teisi  võiksid sel päeval oma halturtsist loobuda.

Ma saan aru, et papp on põhiline. Muu pole oluline.

Edasi. Hommikul märkasin, et üks idioot on värava taga tagurdamas käinud ja megasügavad jäljed muru sisse vajutanud. Tasandasin ära.

Järgmine. Cymbalta maksis liiga palju raha. Siiski ostsin ära. 

Juhani puukoolis ei vaimustanud ükski taim mind. Koju jõudes siiski selgus, et on vaja kibuvitsa. Tegin talle koha ja ootan, kas ta mulle kingitakse või siis lähen ostan ise. Mul on vaja südajat makleiat ja vahakübarat, kämmalrabarberit ja upsjuurt, punanuppu ja teravaõielist kastikut ja nii edasi ja nii edasi.... Neid müügil pole.

Niitsin muru täna ja lobisesin Heinoga. Ma ei tunne teda ära, kui tal koera rihmaga küljes pole. Ta ei tundnud mind ka, sest nägin oma muruniidukostüümis VÄGA KOLE välja. Lühike püks ja valge tselluliidist kints! Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, riie teeb inimese. Aga tuleb ka see päev, kus on pruun kints.

Kedagi pole. Üksi istun siin ja toksin. Lähen tagasi muru niitma.


Monday, May 13, 2013

Väga hästi läks

Kõik olid kohal. Klaver ja kitarr ka.

Ma hakkasin kohe muidugi kinnise häälega kisama, nii et pärast viiendat laulu ainult kähistasin oma valusat kurku.

Ja kuidas ma tahtsin kõiki teise oktavi noote fortissimos välja karjuda.  Tegelikult laulis Merle, aga mulle tundus, et mina. Tekib selline huvitav fenomen.

Pärast ühendkooride lahkumist tegime veel omavahel bändi.

Mul on nüüd Annikky kingitud vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestused. Kuigi ootasin roosijuurikat. Aga mälestused on ka omamoodi juurikas sel kultuuripärandi aastal. Ma ei tea, kas viitsin praegu lugeda, kuigi on lugemisilm - vihmane.

Peaksin muru niitma. Ma vaatan, ma vaatan, mis ilm teeb ja mis mu tuju teeb.

Appi, Tauli-tüdruk hakkas praegu raadios laulma "Haldjatantsu"! Ja Liisbet tuleb Kõuga jalutamast.

Oh, elu! Kaunis!

Friday, May 10, 2013

Täna hoopis teised toonid

Tegelikult oli mul eile väga tore päev, kuigi olen kirjutanud blogis mingit eksistentsiaalset iginat-viginat.

Aga ma alustan algusest. Alguses kirjutasingi ja pisardasin.

Siis laikisin feissbukis õnnesoove.

Siis läksime kirikusse. Iisakusse, kus oli Kirderanniku koori kontsert. Tahtsin tuttavatele lauljatele lillekimbud teha, aga kõik need sillad ja priimulad olid nii haprad ja väiksekesed, et sai ainult üks kimp - Meelile. Aga tema ongi kõige tähtsam.

Kodus korraldas Liisbet mulle kauaoodatud kokteiliõhtu. Kallis Mauritiuselt ostetud rumm oli oodanud aastaid kapis aluspesu vahel peidus oma õiget tundi. Nüüd oli see käes. Pina colada aeg.

Hirmus lõbus oli ja poseerisime tunde. Ikka ei saanud õiget fotot feissbukki riputamiseks. Lõpuks otsustasime ja riputasime. Liisbet tegi seda loomulikult, mitte mina.

Hommikul ärkasin peavaluga. Ja jätkan peavaluga. Lõunaks pean  jalule saama, et poodi minna.

Homme tulevad sugulased. On kultuuripärandi aasta. Lähme tagasi oma juurika juurde. Raivo võtab kitarri ja me laulame kõiki laule.

Küllap ma räägin siis, kuidas läks.

Thursday, May 9, 2013

Täna ma tulin

see oli viiskümmend viis aastat tagasi
siis olid mul veel ema ja isa
hein lõppes ja me emaga käisime Punaga karjas
gaasitrassil oli natuke rohelist liblet 
mina olin ema kõhus ma ei mäleta
siis tuli õhtu ja ema kõndis haiglasse
sinna oli paar kilomeetrit või poolteist
ma tulin õhtul pool üheksa
see oli raske tulek
mäletan kitsaid pimedaid käike ja lämbumishirmu
isa tõi haiglasse lume- või märtsikellukesi
järgmisel päeval ütles et muid polnud ja samu ei tahtnud enam tuua
ma pole siiani üle saanud et ema ja isa enam pole
ma ei kasvanudki suureks
ma nutan sest ma tahan nende juurde
aga ma nutan ära ja siis lähen eluga edasi
sammsammult päevpäevalt aastaaastalt
lõpuni


Lase lahti

lase lahti mu käest tahan üksinda minna
ükskõik kuhu ja ükskõik kui vales suunas
lihtsalt minna minna
vastutuult hõlmad lehvimas
silmapiiri poole
mitte et seal midagi oleks
lihtsalt need sammud jalgades rahustavad
panna suu kinni ja mitte rääkida nagu ema Ksenja
midagi pole enam rääkida
kõik on vaid sõnamulin ja ammukuuldud
ja kui seal on sinine meri
siis kuulan ta lainete laksuvat vaikust
ja vaatan päikest mis merre loojub
laon kividest torni taevani
ehitan liivalossi silmapiirini 
ja lähen mööda vikerkaart üle vee
kaugele

Wednesday, May 8, 2013

Katusel

Tegin seda üle kümne aasta. Päevitasin alasti katusel. Määrisin end kvaliteetse oliivineitsiõliga sisse ja praadima. Tere tulemast, ohtlik elu. Ole tervitatud, nahavähk! Kõik potensiaalsed melanoomid said nüüd vunki juurde.

Kui ma nii lõõbin ja albin, siis Armas Jumal annab mulle hoopis pärakuvähi ja Stoomi (?) koti kõhu peale. Kõige väheglamuursem variant.

Mul pole kümme aastat olnud päevitamisest sooja ega külma. Enne seda pidin olema igal suvel maailma pruunim inimene.

Aga katusel oli hea. Linnulaul. Õrn tuuleke ja tulikuum plekk. Maantee hääled kostsid vaevu-vaevu. Aga siis tulid maamõõtjad ja ma pidin lahkuma. Tunni lamasin ühes asendis- selili. Aitab kah.

Maamõõtjad on taas meie aias. Üks mees mulle väga meeldib. Pannakse maha äri-ja logistikapargi piirimärke. Piir läheb lausa mu värava tagant. Tegelikult jääme siiski rohealasse. Eks näis. Igatahes linna keskväljakul ennast põlema panna ma ei kavatse.

Maailm läheb ikka oma teed. Esialgu vast värava taha kohe mõnd tehast ei tule.

Mul on hea meel, et ma midagi tahtsin. Päevitada.

Nüüd ma panen uue tibukollase kummikinda kätte ja lähen kitkun aias natuke.

Tuesday, May 7, 2013

Peedismuutid

No kust see hirmus kirjutamisvalu nüüd?

Mul oli eelmisel aastal hea punapeedisaak. Nüüd teeme iga päev peedismuutit. Oleme teinud mustsõstra, kurgi ja sidruni, maasika, vaarika, jõhvika ja homme teeme mustikaga. Proovi. Blenderdad toore peedi ära ja siis blenderdad koos lisadega. Vedelikuks vett või mahla. Imeline.

Ma pole veel viitsinud hakata aknaid pesema. See saab juhtuma pärast sünnipäeva. Suveköök haiseb hiirte järele. Igale poole on nad oma väikseid junne jätnud. Aga suveköök ootab suvesoojust.

Külmas toas on nad ka möllanud. Aru ei saa, kus nende augud on. Olin ikka väga solvunud, kui mu uue madratsi peale oli kustud. Hiirepiss. Väike kollane haisev laik.

Pea valutab ja süda on paha. Äkki ma võtsin eile liiga palju unerohtu.

Mul on kartul maas ja peenrad külvatud.

Ma pean võtma nüüd mättakirve ja tasandama pisut maad, et saaks murutraktoriga niita. Kardan natuke, kas  mu pea kannatab ja kas ma üldse jaksan.

Muidu on tore, mügrid ja mutid möllavad, kohe hakkab võilill õitsema. Kavatsen seda kõike nautida, sest olen ammu mõistnud, et mul ei saa kunagi perfektset inglise muru olema. Rohkem pargiroose!!!

Lähen nüüd...

"Ilus on inimene,

kelle soontes voolab armastuse veri."

See on tsitaat ühelt mälestuskivilt. Meenus mulle eile, kui selle pruudisariga foto feissbukki üles riputasin. Ikka kommenteeritakse, et "ilus" jne.

Selle kivi, suure põllukivi, oli üks mees oma naisele pühendanud. See asub Puise ninas Läänemaal. Poolteist aastat Läänemaad minu elus. Kõik need läbisõidetud kaunid Nõva, Roosta ja Peraküla metsad! Ja need läbiujutud Nõva, Roosta ja Peraküla rannad.

Kord tervitas meidki üks noorteseltskond sõnadega:"Tere, ilusad inimesed!" Roosta rannas. Eks meiski voolanud see armastuse veri.

Aga need rannad! Eriti Peraküla. Inimtühi liivarad kilomeetrite kaupa. Meri läheb kohe sügavaks. Ujuda saab alasti ja rannal võib seksida, sest kedagi pole.

Kui paari aasta pärast tegime nostalgilise reisi tagasi Perakülla, oli seal just sel päeval surfilaager ja RAND OLI SULETUD!!!

Pärast seda pole enam läinud ja pole läinud üldse randa, sest seal on inimesed! Nii on merevesi mu elust lahkunud ja selle puudumine annab tunda. Mina, kes läks merre igasuguse ilmaga. Aimar seisis nahkjopes kaldal ja kommenteeris: "Sa pole normaalne!" Loomulikult pole ma normaalne.

Nüüd on mul vähemalt trikoo.