Monday, April 29, 2013

Ei viitsi

Proovisin kirjutada, aga no ei viitsi. Kevad on. Lugeda ei viitsi, kirjutada ei viitsi. Õue tahan, aga selg valutab.  Ei saanud arugi täpselt, kuidas ma talle eile tööga haiget tegi. Jama. Tuju paha.

Monday, April 22, 2013

Üks ainus õis ei tohiks olla palju...

Mu jõulukaktusel on üksainus. Varem oli tal teine õitsemisrütm - üks raks enne jõule ja teine pärast. Tänavu õitses jõulude ajal ja nüüd siis see üks.

Kuidas on teil läinud, mu armsad? Loete ikka mind?

Rääkisin just feissaris lapsepõlvesõbraga, kellest on budist saanud. Juba teine mu tutvusringkonnas. Nii kahju on teda kaotada. See on umbes sama, kui su mehest gei saab. Pöördumatu. Kes kordki meest maitsta saanud, ei see enam naist taha.

Mu mees on jätkuvalt hetero. Ma ka, kuigi mulle naised meeldivad.

Siis kirjutan oma külaraamatut. Ega ma normaalseks jää, kui see kord valmis saab. Aga ma polnud enne ka, nii et vahet pole. Tähendab, käsikiri on valmis. Fotodele otsin kohti. Pealegi tuleb neid vanadest albumitest välja kangutada, kui on liimiga pandud.

Üks inimene veel leida ja paarile helistada. Siis saab otsad kokku tõmmata. Tahaksin juba.

Lähen teleka ette nüüd ja joon oma meega ürditeed.

Armastan teid!

Friday, April 19, 2013

Tuul ja oks

Igal kevadel juhtub üks ja seesama. Kui ma olen talvised oksad juba kokku riisunud, siis tuleb tugev tuul ja toob uued alla. Täna sama. Aga see tuul on tegelikult hea kuivataja ja lumeviija.

Mis ma siis teen täna. Mõned valud on mõnes kohas. Pean minema koeraga tegelema. Siis kuulan ära "Reedese rõõmu", et kas Jansa mu soove ka mängib. Peale kuut lähen Heli juurde. Tähendab, ma ei lähe, ma sõidan rattaga ju nüüd.

Eile, kui kodu poole sõitsin, oli naabriväravas kolm inimest ja Ermas hõikas mulle:"Pane kirja, et külamehed joovad õlut!" Jutt, et ma kirjutan, on seega levinud. Luive ja Aini juures oli lihtsalt võrratu. On ikka sooje inimesi olemas! Ja see nende väike armas kordatehtud vana talutare. Lihtsalt  ime!

Jah, varem ma arvasin, et inimesed peavad olema väga haritud ja hirmus targad. Nüüd ma arvan, et inimesed peaksid olema lihtsalt INIMESED. Elava südamega ja soojad. IQ ei oma minu jaoks enam nii suurt tähtsust. Küll aga elutarkus, talupojatarkus ja sellised asjad.

Veel tuulest. Tuulise ilmaga ei tunne ma kunagi üksindust, sest kõik on liikumises. Teatud piirini. Kui tuul läheb  minu jaoks liialt tugevaks, siis on halb. Paaniliselt kardan öösiti neid tugevate iilide hääli. Samas murduva ja kukkuva puu häält metsast kuulda on jälle väga võimas. Lapsepõlve hirmuunenägudes murdusid koduümbruse suured puud. Ilmsi pole seda siiani juhtunud.(Sülitan kolm korda äle vasaku õla) Kui Kaspar suure kuuse ja kase õue pealt maha saagis, siis ma vaadata küll ei tihanud. Aga see oli ammu.

Natuke molutan veel ja siis proovin õue minna.

Thursday, April 18, 2013

Ida

Ida, ma olen su lummuses. Mu naabrinaine pea sada aastat tagasi, kes end üles poos. Olen seda alati teadnud, aga nüüd on mul su foto. Ja see ei lase enam lahti. Muudkui vahin ja vahin. Eilsest õhtust peale.

Ikka arutatakse, kas enesetapjad on tugevad või nõrgad isiksused. Noh, kui küsimust üldse on õige sedasi püstitada. Aga kui ma Idat vaatan, siis näen ma väga tugevat ja väga otsusekindlat naist. Ühel fotol seisb ta käsi mehe õlal nagu ikka, teisel on lihtsalt väga tõsine ja kolmandal juba otsustav. Naeru ega rõõmu pole ühelgi pildil. Ainult etteaimatav Saatus.

Kus on su hing, Ida? Ma tunnen su lähedust. See on hirmutav, aga ei jäta mind ükskõikseks.

Ja neid fotosid vaadates meenus mulle ka LUGU ise. Lapsepõlves kuuldud. See oli armukolmnurk, mis Ida enesetapuni viis.

Olen lugenud Ida päevikuid. Enam ma ei suuda neid üles leida. Ega sealt ma osanudki midagi säärast välja lugeda. Aga päevikukirjutamine kui niisugune ütleb juba ise palju inimese kohta.

Oh, Ida, Ida! Kuidas tahaks sinuga rääkida!

Wednesday, April 17, 2013

Margareti matus

Tahaksin nii väga seal kohal olla. Mul on must looriga kübar, mida ma pole kordagi veel kanda saanud. Valetan. Kaks korda siiski olen kandnud. Kord seksuaalelu vürtsitamiseks ja kord näitemängus. Kõik.

Teine on ka. Laiaäärne. Looriga on ilusam.

Täna Margareti matusele oleks sobinud nagu rusikas silmaauku. On eesti keeles alles väljendid!

Halb päev. Sellest ma ei räägigi, kuidas mul õnnestub koera treenida jalgratta kõrval jooksma. Ja kuidas ta kassi nägi ja mis siis juhtus. Las see jäägu saladuseks.

Aga ma olen väga häiritud Carmen Pritson-Tamme isikust. Vaatasin ta saadet. Sa ei ole üksi. Ja see, millise hoiaku ja hääletooniga ta rääkis sünnitusjärgsest depressioonist.... See ajas mind tõeliselt pahaseks. Ja hüpata veel oma vanaema ütelusega, mis ka sugugi ei pädenud. Ärge MULLE tulge rääkima, et psüühikahädad on väljamõeldis, Pritson ja su vanaema!

Siis need fotod erutasid mind. Mu kodus on nüüd palju võõrast energiat teispoolsusest. Ei tea, kuidas selle magamisega saab olema....

Muide, ma ei märka oma kirjavigu. Aga aju teebki seda. Nendel ka, kellel ta korras on. Eriti ekraanil on oma vigu väga raske märgata.

Head ööd!

Väärtusetu väärtus

Jumal küll. Ma hoian käes albumitäit 20. sajandi alguse fotosid. Teate küll, see pruunikas koloriit ja tugev kartong. Beebid, perekonnad, seltskonnad, portreed.........ja ei ühtegi nime!

Keegi ei ütle mulle enam, kes on fotodel. Tuleb kirjutada nimi ja aastaarv!!! Hilja juba.

Ja siis on mul kirikukirjades nimed, nimed, nimed ja kokku viia ma kuidagi neid ei saa. Nimesid ja nägusid. Aga ma ei hakka põdema. Olen ikka midagi saanud ka.

Näe, hakkski sadama.


Tuesday, April 16, 2013

Avansiks

See on tegelikult suvelugu, aga las ta siis tulla!

kauneid kaari taevalaele tõmbab pääsulinnu lend
oodata on külalisi -  Vana Põua Vihmast vend
Taevaisa kaarikuga mööda munakiviteed
silmapiiril traavi sõidab perud äikseratsud ees

veel on veidikene aega põgeneda varjule
enne veel kui prisked piisad põrisevad aknale
päästan nöörilt kuiva pesu lehviva ja lõhnava
vana õuepeni kuuti pageb keti kõlinal

siis see algab suur ja võimas looduse sümfoonia
tuuleviiul vihmatrummid võtavad nüüd mängida
esimesed vaiksed taktid helistikus mi-minoor
kuni kõuetimpanitelt oodatud fortissimo

rebib taeva tükikesteks igas süttib välgunool
vihma jahutavad sõrmed korraga on igal pool
see on pidu on vast pidu kergendust ja rõõmu tõi
iga õis ja kõrs ja leht end maani täis nüüd purju jõi


Proosit!

Monday, April 15, 2013

Näsiniin

tead kuidas lõhnab mürk
tead kuidas lõhnab mesi
tead kuidas lõhnab õhtu
ja heinamaaloikudes vesi
tead kuidas lõhnab kevad
tead kuidas lõhnab surm
tead kuidas lõhnab elu
ja kuidas on olla kurb
mürk ja mesi koos
elu ja surm samuti
niiske metsa all hämaras
hullunult lõhnab näsiniin

Kolm kaunist naist

Tulin kirikukontserdilt. Hirmus külm oli. Läksin tükk aega varem, et natuke mõelda. Kui kontsert peale hakkas, oligi juba külm. Tahtsin enne lõppu ära tulla, aga jäin ikka paigale. Ma ei teagi, kuidas seda hinnata. Kas austuseks või otsustusvõimetuseks?

Alguses laulis kohalik segaansambel ja väga hästi laulis. Neil olid ka ilusad riided ja ilusad inimesed ja KAKS KITARRI! Kitarri pealt saab minu käest alati lisapunkte.

Siis laulis Atlandiranniku koor Norrast. Neil oli ainult kolm ilusat inimest ja kõik naised, mehed ei tulnud üldse arvesse. Üks oli see norra filmidest nähtud blond ja poolpikkade juustega. Teine oli ka norra filmidest nähtud põhjarahva tüüpi tume, pisike ja pikkade juustega. Ja kolmas oli heleda posipeaga. Teda ma märkasin ainult seepärast, et ta meenutas mulle Piiat. Aevastas keset laulu. See oli armas.

Koor nagu ikka koor. Meenusid ajad, mil ise kontsertreisidel käisime.

Ma ootasin, et nad eesti keeles oleksid laulnud, sest meie omad norra keeles laulsid. Vähemalt püüdsid.

Loodan, et ma nüüd põiepõletikku ei saa!

Friday, April 12, 2013

Väikeaju, otsmikusagar ja motoorsed väljad

Nemad kõik peavad liigutusi koordineerima, planeerima, teostama ja kontrollima. Mida peenemad on liigutused, seda suurem on esindatus ajukoores.

Klaverimängimine arendab aju. Sellepärast pannaksegi lapsed muusikakooli klaverit klimberdama.

Aju on palju uuritud, aga teatakse ikka väga vähe. Seega ei tea ka mina täpselt, kes mu ajus oma töö tegemata jätab. Piisab liigutuse eksimisega sekundi või millimeetri võrra ja õnnetus ongi käes.

Mustaroonia mahlapurk lendab köögipõrandale kildudeks. Hele köök ja arooniamahl - nagu oleks keegi äsja mõrvatud. Esimene mõte on ära kolida, aga siis hakkan ikka tasapisi koristama.

Kukuvad ja purunevad kohvikannud ja pottide klaaskaaned. Täna panin smuutimaterjali põhjata blendrikannu. See on juba ajukoore assotsiatiivsete väljade tegemata töö. Aga ma olin suhteliselt rahulik. Koristasin ära. Pisut riisipiima läks linoleumi alla ka.

Jamaks läheb siis, kui need apsud hakkavad eluohtlikuks muutuma. Näiteks ei märka tänaval autot või ülekäikukohal lähenevat rongi. Lülitad sisse valed pliidiplaadid. Teed vale liigutuse libedal pinnal. Jalg eksib ülemisel trepiastmel millimeetri jne.

Hakkan nääd ristsõnu lahendama.

Thursday, April 11, 2013

Mu toas

mu toal on kollased kadinad veel ema ajast
neli suurt akent on ilmselgelt liiga palju
aknad on teibiga tihendatud nagu eelmsel sajandil
mu toal on kollane laudpõrand mille pahtel praguneb
mu toas on täna palju vangis peetavat energiat 
see kipub õue end teostama aga õues on lumi
mu toas on suur jõulukaktus draakonipuu vaasis pajuurvad
kollane krüsanteem äraõitsenud potinartsissid ja läikiva päevakübara beebi
ja toakask kelle sünniaasta on tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa
mu toas on palju fotosid elavatest ja surnutest
nad vaatavd mind tummalt ega lausu sõnagi
mu toas on puuändid* kaminasimsil ja kamin 
mida köeti sel talvel vaid kaks korda
klaver mida ma mängin kui väga pahaks läheb 
lesku millel ma laman kui ta soe on
Theodor kes pikutab patjadel
pruunid pehmed põrandavaibad
tooli seljatoel üks peenetriibuline triiksärk
raamatud väike laastudest korv kuivatatud roosid seinal
vaikus mida lõhub arvuti ventilaatori lõgin
televiisor mida ma õhtuti vahin ilmselgelt liiga palju
triikraud nurgas maas triiksärkide tarvis
ärge arvage et mina neid triigin
ovaalne söögilaud nelja tooliga
ma ei tea kes siin kuuvalgetel öödel istuvad
kirjutuslaual on mu päevik mida iga päev täidan
prille ma ei julge kunagi päikese kätte jätta
et äkki läheb maja põlema
mäletan kuidas lapsepõlves mu vend luubi ja päikesekiire abil
puust joonlaua süütas
klaveri kohal on üks meremaal ja isa foto taga väike riigilipp
akna taga kukuvad räästast tilgad
suur elupuu on tõsine ja morn
luunjas tappis üks vana mees oma naise ja siis iseenda
jättis maha hüvastijätukirja
äkki nad ei jaksanud enam
ma ei tea kaua mina jaksan


puuänt - puutüvell kasvav lilleõit meenutav sammal või samblik

Wednesday, April 10, 2013

Mileedi

Minu uue jalgratta nimi. Täna ostsin. Kuldne klassika. Vanamuttide oma. Korv lenksude juures. Deep purple.

Oleksin lisana tahtnud kaasa saada ka selle müüjapoisi, aga ei saanud. Aga sain 10% alet......pumba hinnast. Kuigi poiss oli enne lubanud ratta hinnast, aga ma andsin end liiga kergelt kätte.

Poiss oli jumalast lahe, kukkus kohe sinatama ja kamandama:"Puus siia!", kui sadula kõrgust reguleeris. No kõigepealt hakkasin muidugi mina sinatama ja flirtima. Kui mu surivoodil juhtuks mõni mees olema, siis sureksingi flirtides. Aeg mind parandanud ei ole.

Sündmus missugune see rattaost! Mõistate, et ma olen jälle eksalteeritud.

Käisin ka raamatutrükkalite juures. Need olid ka mõnusad mehed. Sain palju targemaks.

Veel rattast. Merle meenutas. Olin täiskasvanud inimene ja abielunaine, kui lugesin tolleaegset seksiõpikut "Avameelselt abielust". Ja sõna "ratsaasend" asemel lugesin kordi ja kordi "ratasasend". Ja aru ei saanud, miks selline nimetus.

Aga nüüd on mul lõpuks suurpärane võimalus ratasasendi võtmiseks!

Monday, April 8, 2013

8. aprill

Tähtis päev mu elus aastal 2000. Siis me kohtusime. Viitnal. Meil oli mingi koolitus ja kuna lektor tuli Tallinnast, siis ma rääkisin end ta auto peale. Et viskab mu siis Viitnale ära. Aga tal oli plaanis enne oma langusid külastada ja võttis mu siis kontvõõraks kaasa.

Langud olid armas tüse vanapaar. Mamma pakkus meile kanasuppi ja sinna juurde maasikanalivkat. Hästi kodune ja armas oli. Mina olin muidugi suures ootusärevuses.

Olid Viitnale jõudnud enne mind. Ma tulin autost välja ja sina poest. Mõtlesin, et issand, ta on kohe-kohe vähki suremas. Sellepärast tahtiski mind näha. Ükski normaalne inimene ei näe ju selline välja. Nii kõhn.
Aga pikk must mantel, linnavalitsuse uhke auto ja romantiline lillekimp eesistmel avaldasid muljet.

Asjad juhtuvad palju varem, kui nad tegelikult juhtuvad. Sellele ma jään kindlaks. Tol päeval sai alguse meie lugu, mis oli tegelikult alguse saanud kakskümmend viis aastat tagasi. Kirjadest. Näinud me teineteist varem polnud.

Ja asjad, mis peavad juhtuma, juhtuvad nii kui nii. Vahel tuleb oodata väga kaua. Vahel tuleb kannatada ja haiget saada. Ja asjade kättejõudmine võib võtta rohkem aega, kui me arvame.

Sõitsime kusagil Viitna-Võsu metsa vahel. Keegi tegi metsa all lõket. Juba hämardus. See oli nii romantiline. Läksime ka lõkke juurde. See oli metsaomanik Tiit, kes seal oksi põletas.

Veel ma ei teadnud siis, et see luuletus oli sulle:

kas sina viitsiksid hoida mu kätt ja suudleks mu sõrmeotsi
kas sina julgeksid väita et mina olengi see keda otsid

kas sina embad mind pika öö ja talud veel hommikul
ja ega sa äkki araks ei löö sest muidugi olen ma hull

kas sina tuleksid alati siis kui minul just seda on vaja
mind kuhugi kaugele ära viid mere ääres kas on sinul maja

kas jätkuks sul kirge ja kannatust öelda mulle et olen ma kena
algul küll ma usun kuid hiljem siis ju lihtsalt ei vaevuta enam

kas kihutad minuga õhtuti ja vajutad gaasi põhja
luksusautos muide ja kindlasti piki lõputut teed inimtühja

ja roose tuhandeid punaseid kas kannad mu jalge ette
vaid ainsa tähe kuid hõbedast kas taevast tooksid mu kätte

oma hinge kas lubaksid vaadata ja kingiksid südame ära
suurt midagi vastu saamata lihtsalt niisama minu pärast


Sunday, April 7, 2013

Ahoi, alkohoolikud!

Mu lemmikud. Need, kelle Olemise Talumatu Raskus viib vahel tsüklisse või hoopis rentslisse. Mõtleme siin Kukule. Mina mõistan Teid. Mina imestan, et ise rentslis pole. Aga ma järgin ka väga tähtsat reeglit: joon alati ainult kodus!

Tegelikult olen ma prügikala siin teile joomisest rääkima. Minu joomine piirdub veinide ja koorelikööriga.

Niisiis eile, kui mu armsa sohimehe auto oli just käänaku taha kadunud, tundsin, et nüüd on koorelikööri vaja. Õnneks on meil need väikesed vidinad, millega helistada saab. Minu omaga saabki ainult helistada. Ega tema pildista ega muid trikke tee. Helistasin, panin pokaali valmis ja hakkasin ootama, millal see pudel küll kohale jõuab. No jõudis lõpuks.

Siis tehti kaminasse tuli. Mina laulsin eritti orgastiliselt ja üsna hea intonatsiooniga ja korduvalt "Pistoda laulu". Kahjuks polnud meil seda praetud lihakärakat, mida kamina ees järada. Ma pidin siis sülti leiva peale panema ja lisama ohtralt artishoki kreemi. Kooreliköör ajab ju soolase isu peale.

Nii see õhtu läks. Ega ma viitsinudki läbi lugeda, mida Mari-Liis Lill siis täpselt rääkis. Mingu Maailm oma teed, ma lihtsalt jälgin kõrvalt. Nagu kord Laivi ütles:"Elu on liialt lühike. Pooled asjad võib tegemata jätta." Ma jätan tegemata enamuse asjadest.

Ja veel. Laivi, kui sa loed! Anna mulle andeks kõik mu grammatilised vead. Mulle pole need enam üldse olulised. Mulle on oluline, et sa loed. Halleluuja!

Saturday, April 6, 2013

Hangede all

Kõik on veel hangede all. Kogu elu. Kõik mahub hangede alla. Kohutav, kui paljun sinna mahub. Ja teha pole muud kui oodata.

See päev, kui ma avan maja eesukse ja katuseukse ja päike uhkab läbi maja. Värskelt pestud ülemisel pikal koridoril on eriline värvimata põrandalaudade lõhn.

Korjan kardinad ülemiste akende eest, pühin surnud kärbsed aknavahedest, nühin klaasid puhtaks ja ootan, millal Aimar raamid ära parandab, muidu kukuvad kaks klaasi lihtsalt eest.

Klopin pikad kaltsuvaibad ja pärast istun nurka tugitooli. Mõtlen kõigist ülemise toa suvedest  kolmekümne ja rohkema aasta jooksul. Igatsen oma väikeste laste sooje käsi oma põskedel.

Need päevad, mil kõik on juba riisutud, aga muru veel ei kasva, on veel hangede all. Ka muru, mis pärast aina kasvab ja kasvab, on veel hangede all.

Peraküla rand, kus on kilomeetrite kaupa liivariba ja meri läheb kohe sügavaks ja ujuda saab alasti, sest inimesi pole, on hangede all.

Juskui kogu elu oleks hangede all.

Ainult punane loojang mitte. Eile ma nägin teda. Seesama punane loojang, mis värvib männitüvesid. See, mis leegib kaugel silmapiiril raagus kaskede taga. See, mis pigistab südame pisikeseks valusaks tombuks. See, mis ütleb, et kõik on kusagil mujal, et ainult mina olen siin. See loojang, mis kutsub endaga kaasa. See, mis ei annna südamerahu enne, kui on mustaks söeks kustunud.

Armastan ja kardan teda.




Friday, April 5, 2013

Olavi Noronen

Lugesin ta "Eluraamatu" lõpuks läbi. See on 2001 välja antud ja nii kaua ka mu riiulis seisnud. Lugege, kui viitsite. Aga ainult need, kel on psüühilisi probleeme. Tublidel ei maksa, neid see ei kõneta.

Ühesõnaga. Põhitees on, et sündimine võib olla nii suur trauma, et jätab jälje kogu eluks. Nõus.

Aga lugeda oli kuidagi väga hea, tundsin end rahulikult. Ilmselt on teema minu jaoks juba niivõrd tuttav.

Nii mööduski mu päev. Lugedes. Koerale viisin süüa. Küllap Aimar teda homme jalutab. Ahju kütsin.

Need väikesed Annikky toodud ajatatud potinartsissid hakkavad juba närtsima. Mulda neid veel istutada ei saa kuu aega. Hea, kui maikuuks lumi sulab.

Ka Pariisis on külm, ütleb Annikky ja Londonis, ütleb Maria. Liisbet jõudis täna ka Londonisse. Ja mul siin metsas on külm, kuigi aeg-ajalt kukub katuseservast mõni tilk.

Aprill on üks halb kuu. Kuidas see küll üle elada?

Thursday, April 4, 2013

Et mis siis nüüd saab

Kõik, mida ma olen planeerinud täna teha, on tehtud. Mis siis nüüd saab? Nojah, natuke õmmelda on veel.

Mu kõrvus siristavad rohutirtsud. Mitte pidevalt, aga aegajalt. Väga südasuvine, aga vist mingi ravimi kõrvalmõju. Ja nuga on teise kohta kolinud. Varem oli see löödud mulle vasaku abaluu alla ja püsis pidevalt seal. Nüüd lüüakse paremasse õlavarde ja tunduvalt harvem, aga seda valusamini.

Ja see lumi. Seda on nii paksult ja ta sulab nii aeglaselt.

Appi, kui väsinud ma olen. Mina, kes olen olnud tugev ja töökas. Lõhkusin paar puuhalgu ja tegin korvitäie süütamispilpaid.

Mida ma tahaksin? Tõepoolest, mida ma tahaksin? Mis mind rõõmustaks?

Ei, täna see kirjutamine ei lähe mitte. Ma lõpetan selle nüüd ära.

Wednesday, April 3, 2013

Eilsed elavad pildid

Algasid hommikul pesupesuga. Kuna hüdrofoor ikka veel ei tööta, aga et ta töötaks, peaks teda parandama, siis pean käsitsi pesema. Lödistasin mingeid padjapüüre ja käterätikuid ning viisin päikesesse kuivama. Päikeses ja tuules kuivav pesu on mu konkurentsitu lemmik maailma asjadest.

Siis kirjutasin pisut. Lamasin leskul. Tundsin, et tahan kodust välja ja õhtul kindlasti kinno.

Nägin aknast, et Heino on juba koera jalutamas. Jooksin ummisjalu poolmärja peaga uksest välja, et temaga kokku saada. Mul on luulu, et ta käib siin koeraga ainuüksi minu pärast.

Kõndisin linna. Päike säras. Muutusin aina üksikumaks ja kurvemaks. Linnas oli üks vanaonu ka koeraga. Mõlemad puruvanad ja tuterdasid kangetel jalgadel. Meenus mu isa enne minekut.

Olin NII üksi maailmas ja tahtsin NII väga kedagi näha. Ja palun - Shu kingapoes kohtasingi Einikest. Õnneks oli tal nimesilt rinnas. Esimene kallistus käes.

Üksindus jätkus. Pisarad pakitsesid silmade taga. Aimari telefon ei vastanud ja kui vastas, siis oli telefoni omaniku hääles kosta teatavat ärritust. Kas maja põleb? Põleb jah teatavas mõttes.

Vene kiriku ees kerjavale tädile andsin viiskümmend senti. Ta haises.

Proovisin selga Kairi Vildersoni kleiti, mille ale oli 50 %. Ohho! Tuli võtta kaks numbrit suurem kleit, kui mina oma peakeses arvasin. Ostmine jäi ära, sest kleidil oli lahtine selg. Minu selg peab olema tuugalt kaetud, et ma närvipõletikku ei saaks.

Mõtelge nüüd! Kuhu see kõlbab? Meestel on särk ja frakk ja kas fraki all on veel mingi vest ka veel või ? Ja naised on paljaste selgade ja käsivartega. Ühtedel on palav ja teistel külm ju!

Plaanisin minna veel lillepostamente vaatama, aga kohtusin Katriniga, kes oli endala kohutavalt kotte ja pakke hankinud ning nüüd liikumisvõimetu. Meil oli ühine tee ja ma aitasin kanda. Räägitu läks hinge ja jäi painama.

Siis läksin kontserdimajja. Filmini oli kaks tundi. Tungisime sisse veel avamata näitusele, istusime päikeses ja jõime mina koorelikööri ja Aimar veini.

"Elavad pildid" oli üle ootuste hea. Sandra Uusberg - kümme punkti. Mulle piisab ka inimeste silmadest suures plaanis, ei peagi kukerpalle ja saltosid viskama.

Koju läksime jalgsi. Peakohal Suur Vanker ja muu tähekribu. Võrratu. Tore, kui auto on vahel remondis. Jõudsin veel "Vaalasaarte Mariat" vaadata.

Täna on mul hoopis teised elavad pildid.