Sunday, March 31, 2013

Kolm lugu

Lapsed läinud, nõud pestud, aeg lugusid pajatada. Natuke südames ja silmis kipitab. Tore oli lastega. Hea oli oli armastust ja hoolimist tunda.

Esimene lugu. Selle rääkis aastaid tagasi üks "Kukerpillide" muusik. Oli ristimisbuumi aeg. Ka nemad kavatsesid oma poega ristida. Kodus räägiti, et mõne aja pärast on siis ristimine. Laps jäi kuidagi vaikseks ja kurvaks ja iga päevaga aina rohkem. Hakati siis uurima, mis viga. Lõpuks poiss küsis isalt:"Kas sa tuled ka siis, kui mulle hakatakse neid naelu lööma?"

Teine lugu. Väiksele Hugole meeldis alati juuksuritädi juures käia. Nüüd aga nutab ja ei nõustu minema. Laps lausa hüsteerias. Lõpuks selgus käes. Vanaema oli öelnud, et juuksur lõikab sul ilusti silmad tuka alt välja. Hugo aga ei tahtnud, et tal silmad välja lõigatakse.

Väikestel on palju suuri muresid. Meenutage oma lapsepõlve.

Kolmas lugu. Istusime eile Lillega üleval pimedas toas küdeva ahju paistel ja pajatasime. Lill mu süles ja tema süles valge mängukass. Nii tahaksin, et see talle meelde jääks, kui ta suureks kasvab. Ehk jääb, kuna see eristub nii tugevasti tänapäeva linnalapse tavapärasest maailmast.

Sunday, March 24, 2013

Üks duett ja üks trio

Mu tädipoeg lahkus sellest maailmast. Jäädavalt. Viiekümne kaheksa aastasena. Mulle oli väga oluline ta ärasaatmise juures olla, kuigi oli hirmus külm. Oleks ju võinud lihtsalt paksemalt riidesse panna, mitte paljaste põlvedega minna.

Ja sellel tseremoonial me koos surnumatjaga selle dueti esitasimegi. Unisoonis muidugi. Sündimängija meiega ei ühinenud. Matjal oli väga meeldiv bariton ja tema toel väga mugav laulda. Siiski mõnedel kõrgetel kohtadel mu hääl keeldus suust väljumast. Püüdsin siis madalamas registris erilist sametit väljastada.

Õnneks ma oskan tõesti rohkem laule, kui inimesed tavaliselt. Kahjuks oli repertuaaris ainult kolm. Ma tahtnuks kõik kümme ära laulda, mis laululehel kirjas olid, kaasaarvatud "Ema süda". Oli selline universaalne laululeht.

Kodus ma siis jätkasin. Priit, ma olen su mälestuseks laulnud nüüd kõik, mis ma oskan. Kuule, olgu sul tore seal teisel pool!

Trio oli täna, kui Estri ja Augustiga küla minevikku meenutasime. Mitte küll lauldes. Ester on imetlusväärne naine. Kõnnib juba aastaid mööda metsavahet igal hommikul neli kilomeetrit tööle. Ei karda tema ei hunti ega tonti. Ärkab neli kakskümmend.

Maailm on imesid täis.

Thursday, March 21, 2013

Arktika?

Arktika, Antarktika, Arktis ja Antarktis on mul täitsa sassis. See mandrite ja maailmajagude värk. Maailmakaart ongi minu jaoks üks põnev lapitekk, mida vahel uurida. Eriti, kui Maria kodus, tekib tihti küsimus:"Kus Atlas on?" Aga ma unustan jälle kõik ära. No Indiat ja Austraaliat ikka tean. Aga jutt pole sellest.

Täna, astronoomilise kevade teisel päeval pidin riietama end Liisbeti punasesse arktikajopesse, et koera jalutada. Noh, Liisbetil endal seda praegu Tshiilis tarvis ei lähe. Kuigi seal on ju ka mägedes lumi.

Ja ma ei ütleks, et mul ülearu soe oli. Ainult koer tegi mulle sitta ja häbi.(Arnold Oksmaa emalt laenatud väljend). Mäletate seda eurolaulikut? Issand, kas tal oli ikka selline nimi?

Aga koer tegi sitta ja häbi igatahes. Ta on ju ketikoer. Hüppab, kui teda ketist lahti võtta. Dikteerib tempot, veab mind rihma otsas. Maanteel hakkab täiesti lambist mõnd mööduvat autot haukuma. Piinlik.

Me oleme temaga sellest rääkinud. Ju tal on haugi mälu. Ma mõistan. Mul endal ka.

Sunday, March 17, 2013

Lisa 1

Unustasin, et peol oli palju ilusaid naisi, keda ma kallistasin ja kellega tantsisin. Naisi kallistada on lihtsalt uskumatult tore, sest seal on mida kallistada. Vormid. Ja nad säravad ja neis on nii palju energiat. Seal olid sellised naised. See jutt on õige, et naised on midagi palju enamat ja meestest kaugele ette jõudnud. Natuke kahju ka, et nad meestest huvitavamad on.

Mehi kallistasin ka. See on tavaline rutiin.

Aga muidu ma olen ikka heteroseksuaal edasi.


Hullud, teie ärge peole minge!

Pidu toimus reedel, aga ma ei suuda siiani rahuneda. Näide sellest, kuidas ka positiivsed emotsioonid võivad mu ülitundliku närvisüsteemi täiesti pea peale keerata!

Võtsin Xanaxit. Siis näpud suudavad ehk klahve tabada. Nii on.

Ma ei mäleta, millal viimati üldse tantsisin. Nüüd on jalgades koolnukangestus. Ilmselt sellest , et ma tõin tantsudesse sisse ka mõned kükksammud. Et oleks huvitavam ja saaks ikka kõik tantsitud. Natuke muusikat vist jäi üle ka.

Pisut enne peo lõppu vajusin sviidis pehmele voodile ja palusin end lahti riietada. Ma olin nii purjus ja väsinud, et arvasin magama jäävat. Poleks jõudnudki ega julenud tablette manustada. Aga ma ei jäänud! Alkohol ja füüsiline väsimus ei aidanud. Õnneks ma ei tundnud end väga halvasti. Mu keha ikkagi lamas, aga aju oli ärkvel.

Nüüdseks olen ühe öö juba maganud, punase veini ja tablettidega. Tunnen end haige ja läbipekstuna. Lamada, lamada, lamada...

Lõppkokkuvõttes oli kõik äärmiselt tore ja mina äärmiselt tubli, et suutsin selle kaasa teha.

Aitäh, Anne!




Wednesday, March 13, 2013

Kevad, kevad...

Kuigi on külm. Aga märtsikassid kräunuvad meeltäraheitavalt. Mitte, et ma neid ei mõistaks. Olen armuvalust kräununud küll ja küll. Aga see hääl. Nagu nutaks imik, aga siis läheb nii venivaks ja võikaks kätte, et tahaks tingimata seda kuidagi korrigeerida. Paraku puudub mull see nupp.

Jalutasin vaatama vastavatud kolumbaariumi. Seal olid mõned boksid juba täidetud. Igaüks kujundab oma plaadi oma stiilis ning lõpuks saab see pilt hirmus kirju. Ei, mulle see ei sobi. Puhtalt klaustrofoobia pärast ei saaks ma nii pisikeses kastis kükitada. Maa alla ka ei taha.

Siin tuleb meelde mu ema, kes naerdes ikka  ütles, et matke mind siis, kui ma juba natukene haisen.

Kaks probleemi on veel: külmkamber ja ahi. Ma olen krematooriumis ekskursioonil käinud. Külmkambris on   umbsed sahtlid. Ei saa ringi vaadata ega midagi. Ahi aga oli vist läbipaistvate ustega. Seal on siis aega ringi vaadata ja tule valgel pealegi. See saab küll lõbus olema.

Siiski on väike võimalus, et kui sinna minek tuleb, siis on suhteliselt suva. Klaustrofoobia annab ehk natukene järele.Ja tuhk pärast tuulde, tuulde...

No nii, sain oma lemmikteemal jälle heietada.

Mis siis veel on mu elus juhtunud? Hommikul on hommik ja õhtul on õhtu. Nii mu elu kulgeb. Hommikul ei taha voodist välja tulla ja õhtul ei taha voodisse minna. Aga muidu on tore.

Mõtlesin, et mis ma ikka hakkan seda valget lumesüütust oma vinderdi-vänderdi suusajälgedega rikkuma. Võtsin vastu otsuse  sel talvel mitte enam suusatada. Ja just praegu tuli kiusatus seda teaha.

Eks ma siis teatan.

Sunday, March 10, 2013

Raport

No ma sain alles eile õhtul teada, et ma pean täna üksi kodus olema.
No eks ma siis olen. Kirjutan. Muuks puudub hetkel huvi, kuigi mind ootavad koer ja ahjupuud. Tegelen nendega hiljem. Meeli ka ei ütle mulle midagi...

Kirjutan siis raporti eileõhtusest Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdist.

Armastan täiega eesti näitlejaid ja eriti siis, kui nad laulavad ja mitte ainult mehi vaid ka neid Saara Uusberge ja Evelin Võigemaste.

Ja ka neid Vennaskonna joomareid ja peiareid armastan. Kuigi eile üks idioodist mees ütles, et tema neid ei kuula, sest see on muusika, mis ei erine vaikusest. Lause on iseenesest hea, aga mees loll ja ülbik.

Pingerida on järgmine:

1. Rain Simmul - pärast seda, kui olen kuulnud laulmas teda vene romansse, on ta mu kindel lemmik nii laulja kui näilejana.

2. Ann Kuut - kirss tordil. Vanadel meestel on keda imetleda. Pealegi on tüdrukul huvitav hääl ja pillimänguoskused.

3. Indrek Kalda - tema on võrokene. Sellest piisab. Lisaks viiul ja viisid.

4. Dvin, Kaljujärv ja Lumiste - tekitavad kauneid helisid ja mängivad laadatolasid.

5. Lunge - ta on lihtsalt pulmapillimees.

Pärast nende Viimase tango vaatamis-kuulamist saadab mind kangekaelselt üks nägemus. Mina armunult tangot tantsimas. Näen ainult alumist otsa - mu kahvatulilla siidkleit liibumas vastu noore mehe saksa vormipükse. Mehe, kes Sinimägedest tagasi ei tulnud. Tõeline viimane tango.

Päriselus oskasin ka tangot tantsida, aga ainult Teeduga. Teedust ei tea ma enam midagi.

Thursday, March 7, 2013

Kevadeloits

Aga näed, selgus, et on midagi kirjutada. Loitsu tuleb esitada "Saaremaa valsi" viisi peal.

nüüd härmas ja vaiksena seisavad kased
ja pakane näpistab hõõguma näo
kuid lähenev kevad sul uskuda laseb
et kunagi jälle on kukkumas käod

oh keeruta lennuta säravaid helbeid
neist valge on taevas ja valge on maa
need helbed nii pehmed ja sulavad kergelt
et kindaga kinni neid püüda ei saa
need helbed nii pehmed ja sulavad kergelt
et kindaga kinni neid püüda ei saa

Loitsu tuleb lausuda/laulda umbes kuu aega iga päev. Uskuge, see mõjub. Kevad tuleb.

Avaldus

Ei ole mitte midagi kirjutada.

Monday, March 4, 2013

Acta est fabula

Oli kord riidekauplus PTA Tsentraali kolmanal korrusel. Mul polnud tast sooja ega külma. Vahel ostsin sealt mõne asja. Ükskord, kui parajasti midagi selga proovisin, tõmbas üks titt mul proovikabiini ukse lahti. Olin ikka väga üllatunud. Karjusin:"No mida sa teed?" Ja titt kadus.

Ega ma sinna klaasseina juurde julenud hästi minna, kuigi sealt avanes ilus vaade vene kiriku sibulkuplitele. Ma ei tea, kas ma kartsin, et kukun või kartsin, et hüppan nende otsa. Igatahes hoidusin kaugemale.

Täna käisin üle hulga aja. Nüüd on seal uus pood  ja kole palju tõeliselt koledaid riideid, odavat turukaupa. Mul tuli selline nostalgia ja pühaduse rüvetamise tunne.

Istusin pingile, kuulasin muusikat ja tahtsin oma vana poodi tagasi. Tahtsin jalutada stangede vahel, mis täis korralikke kostüüme ja kleite. Andke mu pood tagasi!

See ongi nüüd see, et märkame asju alles siis, kui neist ilma jääme.