Tuesday, February 26, 2013

Salamärgid

õhtutaeva ehapuna
hõbeäärne purpurpilv
vaikselt üle taeva veereb
tumedamaks tõmbub ilm

lagendikult tõuseb udu
soodelt niiske jahe aur
metsas põlispuude vahel
eksleb Unehaldja laul

ööl on oma saladused
kardinate taga kuu
upud unenägudesse
viskled vaikne oie suul

virgud kuulad ööd ja tuuli
vaatad varje tummal kuul
seitsme meelega sa tajud
see on võõrsilt tulnud tuul

vaikne iil kes kaugelt tulnud
puhkab jalgu koiduni
siis ta lahkub aga mulle
jätab salasõnumi

peidab selle õunapuule
õie sisse varjule
küllap märkan kohe märkan
kui ma astun õuele

salasoovid salamärgid
õunapuude koorepraos
kui need leian siis ma leian
elumõtte enda jaoks




Saturday, February 23, 2013

Ema 90

Ilusat sünnipäeva sulle, ema, seal tähtede taga!

Me ei olnud alati ühel lainel - sina ekstravert, mina introvert, aga
mida vanemaks ma saan, seda rohkem sind mõistan ja seda rohkem igatsen.

Huumorimeel oli meil küll sarnane. Pajatasid jutte ja kasutasid tiht nn. folkloori, mis on meil käibel siiani.

See juhtus veel paberkirjade ajastul.  Kirjutasin üleval toas, aga ei viitsinud alla minna ümbrikut tooma. Saatsin väikese Annikky vanaema juurde kirjaliku taotlusega:"Palun mulle eraldada tasuta kaks kirjaümbrikut."

Mõne aja pärast tuleb Annikky tagasi ilma ümbrikuteta, aga taotlusele on kirjutatud resolutsioon:"Mine perse,  peremees. Mul pole sooga (sinuga) tegemist." See oli tuntud tsitaat ühest kuulsast kohtusaagast. Kaasuse sisu ma ei mäleta, aga täpselt nii olla kostja hagejale vastanud. Mida aulik kohus sellest arvas? Ei tea.

Naersin natuke üksi ja siis läksin alla ja naersime veel koos emaga ka.

Ema on nüüd tähtede taga, mina hetkel haiglas, aga Annikky sammub oma hõbekingakestega täna presidendi vastuvõtule.

Wednesday, February 20, 2013

Ämmaemand

Loen praegu Katja Kettu sellenimelist raamatut. Nooruke kirjanik. Kirjutab võimsalt.

Mõtlesin Sofi Oksaneni või Oksase? peale. Meeldis mulle ta esimene lesbiraamat. "Baby Jane" vist? Siis ta huvitas mind, kui veel kuulus polnud, kui alles vähesed teadsid.

"Puhastuse" lugesin hambad ristis läbi. Ühtki etendust või filmi ma selle kohta küll näha ei taha.

Aga Oksase välimuse kiidan heaks. Kuid seda mitte, kui ta Eesti televisioonis annab intrvjuusid inglise keeles.

Sama on Tätte ja Matverega. Armastasin neid siis, kui kuulasin makilindilt "Majakavahi armuhüüdu." Eelmise sajadi lõpupoole sai see olla.

Mulle meeldivad kuulsused siis, kui teised pole veel neid ära tundnud.


Monday, February 18, 2013

Lubatud, aga ainult perses

Loen parajasti Pätsi käsundusohvitseri Herbert Grabbi poja Hellari mälestusi eelmise eestiaja kõrgemate sõjaväelaste elust ja naljakatest juhtumitest.

Üks kolonel vaadanud, et diplomaatilisel vastuvõtul suudlevad kõik ühe lilla keebiga daami kätt. Tema ka. Siis alles taipas, et see on nuntsius, paavsti saadik. Katoliiklased suudlesid sõrmust, kolonel kätt ja ütles seejuures madame.

Itaalia sõjalaeva Tallinna-külastuse puhul korraldati pidulik vastuvõtt. Eesti merejõudude juhataja palus Itaalia saadiku abikaasa avavalsile. Daam keeldus viisakalt, sest muusika, mis kõlas, oli Itaalia riigihümn.

Keegi kolonel oli andnud avalduse lubada tal vormi juures monoklit kanda. Kindral Reek kirjutas avaldusele:"Lubatud, aga ainult perses."






Friday, February 15, 2013

Pisuke selgitus

Saate ikka aru, et ma uurin oma küla ajalugu?

Maria arvas, et ma olen lihtsalt hull, et selliseid jutte ajan.

Hull olen ma loomulikult ka.

Mittehullud inimesed on igavad ja ei saa millestki aru.

Soovin teilegi pisut hullust sel kaunil õhtul.

Ja klaasike punast veini. Mul on juba joodud.


Tahan kaebada

Tervitusi Saagast aastal 1846!

Oh ma olen nagu kullapesija. Nii palju liiva pean läbi sõeluma, et oma kullaterakesi leida.

Asi on selles, et neil aastatel on Jõhvi kihelkond hirmus suur, Iisaku kuulus ka veel sinna alla ja teiselt poolt pea Narvani.

Üheksa aasta kohta on lapata 400 lehekülge ja mu arvutikene avab neid aeglaselt.(Seda ei tohi talle öelda).

Ja praegu ma olen surmade juures. No nii kahju on suure vaevaga leitud inimesi matta, olgu nad siis 112-aastased. Igatahes ühe mehe vanuseks oli niisugune number märgitud. Vahtisin silmad punnis. No ma ei tea. Jäägu see meetrikakirjutaja südametunnistusele.

Aa, muide, perekonnanimed on juba käibel.

Palun väga. Just matsin 48-aastase Karel Mardisoni. Viis aastat tagasi sündis tal tütar An. Ega pole veel kindel, kas temagi elama jääb. Laste surevus on hirmus kõrge. Kui ikka mingi haigus tuleb, siis surrakse külade viisis ja kirikuraamatus jääb ruumi puudus.

OK! Olge teie terved!

Thursday, February 14, 2013

HAHAHAAA

Ma ei saa ütlemata jätta, et see SÕNUMI väljalugemise jutt käib ka mu Maalehe artikli kommentaatorite kohta.

Ja ma veel laikisin kogemata seda esimest kommentaari!!! Sõrmeke läks peale noh ja tagasi enam ei saa võtta. Mis läinud, see läinud.
Ma ju tavaliselt loen paberlehti.

See oli naljakas.

Palju on empaatiavõimetuid tõesti. Tahtsingi mingit dialoogi algatada. See on huvitavam, kui feissbukis lihtsalt kassipilte laikida.

Tahaks rohkem inimeste mõtteid kuulda.

Sõnumid ja nähvitsajalutaja

See on lihtsalt vaimustav, kuidas sa paned kirja mingi teksti ja igaüks loeb sealt välja oma sõnumi.
Näiteks üks mees luges mu eelmisest postitusest välja selle, et kui ta mulle külla tuleb, siis süüa ei saa.
See on küll tõde, aga mitte peaidee antud loo juures.

Kui ma ütlen üks mees, siis kohe hakkab keegi mu peas laulma:"Üks mees nägi unes..."

Aga mehi tuleb mulle viimasel ajal sisse aknast ja uksest. Raivo muidugi. Tema tuli uksest. Ja ega ma tõttöelda teda esikust kaugemale ei kutsunud. Aga seal sai ilusti trepi peal istuda ja asju arutada.

Ja nüüd veel nähvitsajalutaja. Tema tuleb oma nähvitsaga mu tee peale, laseb selle siis rihmast lahti. Nähvits tuleb Kõu nina alla klähvima. Ah, las suhtlevad. Mul on koer täna jalutamata. Polnud seda jõudu mul.

Aga nüüd uus asi, mu artikkel Maalehes. Pole ise lugenud veel. Ma ei teadnudki, et see ilmus. Mare just ütles.

Wednesday, February 13, 2013

Olen tagasi

Noh armas heleroosa ekraan, oled nii kaua üksi olnud. Lugejadki lahkunud.

Tead, mul oli nii palju isiklikke läbielamisi ja pisaraid ja bla-bla-bla...

Ma ei hakka siin pihtima ega ilastama ega haletsema. Vastupidi. Rõõmsaks sain täna. Ja rõõmsaks tegi mind Raivo. Teate küll seda eluheidikut, kes juba üheksakümnendatel oma töö kaotas, aga ikka käib iga päev metsas "tööl". Muide, sokid olid jalas, aga neid termopõhjasid mitte.

Rääkisime juttu. Tõin ta enda juurde ja andsin kotitäie riideid. Kahjuks polnud mul midagi süüa. Üks kõhutäis sooja suppi oleks ära kulunud. Ta oli hommikul ainult õunu söönud. Ma andsin purgi moosi. No tõesti muud polnud. Endale ostsin täna vaid paki kaerapiima. Seda ma ei raatsinud anda ja vaevalt ta oleks sellest hoolinud.

Aga ega tema ei kaeba. Tema on optimistlik, et kevadel tuleb auto ja siis saab need kokku korjatud puud metsast ära tuua. See on nüüd küll tema luul. Enam ei eksisteeri ju mingeid metskondi ega midagi.

Kodus pole elektrit aastast 2009 ja kütmise lõpetas samal ajal. Puid ju pole. Puud metsas. Küsisin, et kas aknad on terved. Ega ei ole.

Ta on vist omamoodi juurikas ka. Sotsiaaltöötaja ütleb, et ei lase sisse ja ei võta abi vastu.

Mis on mu loo moraal? Sellised jäävad alati olema ja meie ülesanne on neid märgata ja INIMESTEKS PIDADA. No see on raske, sest eks Raivo on kole ja haiseb, aga vestleb minuga meelsasti.

Juba ammu ei hooli ma nii väga kõrgest intelligentsist ja headest töökohtadest, peenetest söökidest ja kogu sellest ülespuhutud vahust, mida edukuseks peetakse. Mind huvitab elu oma KARMIS TEGELIKKUSES rohujuure tasandil. Ja seda on mulle nüüd näidatud ning ma olen tänulik selle eest ja loodan õppida ning saada elava südamega inimeseks, nagu ütles Uku Masing.

Kõigile ei näidata virmalisi.


Monday, February 4, 2013

Voki asemel arvuti

Ammustel aegadel istusid vanaemad voki taga. Mina istun arvuti ees.

Ja kui ma kolan kirikumeetrika tuhande seitsmesajandate teises pooles, siis on tõesti tunne, nagu istuksin rehetares arvutiekraani paistel.

Kolmest pirnist pea kohal on kaks läbi põlenud. Sellest see aegade hämarus. Pirrutuli on kuvarihelendusega asendunud.

Ma pole veel jõudnud perekonnanimede aega ja selle Jürride-Marride värgiga on raske sammu pidada. Mõni Liso või Migkel ka sekka. Aga hirmus põnev on.

Meie oma eluga oleme tilgake meres.

Ja muide, ma olen vokiga lõnga korrutanud nooruses. Kedranud küll mitte. Aga ikkagi! Tehke järele või makske kinni!

Valge ilma viperused

Kes tahtis, et päevad läheksid valgemaks ja pikemaks? Täiesti põhjendamatu soov. Täna linna minnes avastasin, kui määrdunud mu valge jope varrukate siseküljed ja taskuääred on. Oo, elu! Oo, jopet!

Raivot te juba tunnete. Aimar ostis talle termotallad ja sokipaari ja ütles, et kui ma Raivot näen, siis talle kohe jalga paneksin.

Ma aga nägin Raivot linnas. Tallad ja sokid olid küll igaks juhuks kotis, aga no kus ma seal hakkan....Andsin siis niisama kätte ja lubasin kontrollida. Naeratas. Hammastest on ainult töngad.

Ega see vaimne seis tal kiita pole, hirmunud metslooma pilk silmis.... Pean ligi minema ja veenma, siis hakkab rääkima ja tunneb juskui ära. Ütles, et on jah end käest lasknud ja PEAB PIKAS PERSPEKTIIVIS ENDALE UUE NAISE VAATAMA.

Aimar väga loodab, et ta mind silmas ei pidanud. Ma ka.



Saturday, February 2, 2013

Virvatuli

Tere! Kuidas teie magasite? Mina magasin päris hästi. Neelasin tabletid alla ja pugesin umbes kell kaksteist voodisse. Ja siis tuli roheline tuluke. Mu irvhambast mees küsis, et kas valgusfoor.

Kobisin siis voodist välja, panin kaks hommikumantlit selga, sest jahe oli ja kirjutasin tulukese loo üles. Pärast jäin ilusti tuttu.

roheline tulukene
vilgub kaugel vaikses öös
petlik virvatulukene
roheline mustas öös
kuhu kutsud tulukene
hele võbin soode peal
miks sa kutsud tulukene
ma ju upun ma ju tean
ma ei tule tulukene
mul on hirm ja mul on külm
jalas niisked samblasussid
udupalakad vaid üll
kustu ära
ära kutsu
meelitaja hele leek
petlik virvatulukene
sinu juurde pole teed

Juskui Juhan Liiv oleks selle saatnud. Tundub temaaegne olevat.

Friday, February 1, 2013

Head kirjad

Kaks rõõmustavat kirjavahetust said tänasel hommilul mind rahuldava lõpu.

Esiteks Raivo. Vastaski tema sotsiaaltöötaja. Leidsin õige inimese kohe esimesel korral!!! Loomulikult on ta sokke ja saapaid andnud, aga Raivo tegutseb ikka omatahtsi.

JA ONGI NII, ET KUNAGI TÖÖTAS TA METSATÖÖLISENA, AGA TA ARVAB, ET TÖÖTAB SIIANI.

Nii ta siin metsavahel jõlgub. Aga ta on ikkagi sotsiaaltöötaja silma all. Jumal tänatud.

Teine kirjavahetus oli E-piima kvaliteedijuhiga. Aimar ostis ükspäev Harmony juustu, millel parim enne 25. märts, aga juust ise juba hallitanud. No me tunneme küll hallitusjuustu, aga....

Kirjutasin siis, sain vabanduse ja selgituse ja võimaluse kulleriga uus juustupakk saada. Ütlesin seepeale, et siit metsast ei leiaks meid ükski juustukuller üles. E-piima kvaliteedijuht tänas mind mõistmise eest ja soovis ka elada metsas, kus internet levib.

Seepeale meenus mulle üks telelugu, kus noormees sai poest jäätise, mille nimi lubas rosinaid, aga jäätise sees polnud ühtegi. Loomulikult kaebas ta telesse. Siis oli tükk õiendamist ja lõpuks sai kastitäie rosinajäätist.

Appi! Mul tuli täiega jäätiseisu praegu peale.