Tuesday, December 31, 2013

Aasta viimane päev

Tahaksin ka teha oma aasta top kümne või midagi taolist, aga kahjuks ma ei mäleta mitte midagi.

Võtan lahti Annikky kingitud Royal Horticultural Society Diary 2013 ja vaatan, mida ma olen sinna kirja pannud, sest kirja pannud ma olen.

Jaanuar: Isa 100. sünniaastapäev. Kirjutasin Kotinuka raamatut. Maria läks Londonisse tagasi.

Veebruar: Tegelesin eluheidikust Raivoga. Ema 90. sünniaastapäev. Liisbet sõitis Tšiilisse. Olin haiglas. Lugesin.

Märts: Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdil oleme käinud. Anne ja Neeme hõbepulm Alatskivi lossis. Ööbimisega. Priidu matused. Annikky, Juhan ja Lill on külas käinud. Annikky ostis mulle trikoo, aga ma ei jaksanud Wellnessi minna.

Aprill: Kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Ostsin endale jalgratta. Kaspar parandas hüdrofoori. Kirikus Norra koori kontsert ja hirmus külm. Liisbet tuli koju. Vaatasime poola filmi "Minu isa jalgratas".

Mai: Külvasin semneid ja panin kartuleid. Mu sünnipäeval oli üle hulga aja palju sugulasi. Käisime Iisaku kirikus Kirderanniku koori kontserdil. Liisbet läks minema.

Juuni: Niitsin muudkui muru. Päevitasin katusel. Aimari ema oli siin. Raamatu käsikiri läks trükikotta. Käisin 9. klassi lõpetamisel. Suri Silvi Vrait.

Juuli: Kirjutasin juttu "Vana mees ja mesi". Käisin Harriga Illuka surnuaial ja Kuremäel. Maria tuli koju. Käisime Laiusel ema haual. Merle ja Markuse ja Mariaga Toilas ujumas. Suur tuul ja kõrge laine. Kotinuka raamat sai valmis. Mariaga Wellnessis. Maria lendas Londonisse tagasi.

August: Lugesin E. M. Ciorani "Sündimise ebaõnnest". Kotinuka raamatu esitlus. Pidu Pange Poistega. Külalised käisid ka pärast esitlust. Saatsin huvilistele raamatuid. Pajusis Karl Hendriku sünnipäeval.

September: Jagasin soovijatele kõrvitsaid. Käisin oma klassijuhatajal külas. Heljo Mänd helistas mulle. Vaatasime Ivo pool raamatuesitluse filmi. Tore õhtu oli. Klassiõde Anne käis külas. Istutasin tammesid. Käisime Viljaril külas. Suurepärane sõit Vooremaal. Kasepääl Karli kivi juures. Leidsin Narva sugulased läbi ajalehekuulutuse.

Oktoober: Narvas sugulastel külas. Illukal "Õlimäe õied". Maria tuli koju. Teeme uut raamatut. Meeliga Tallinnas Põlvepiku raamatu konkursi võitjate autasustamisel. Tulime kahekümne parima hulka üheksakümne kahest.

November: Meeli näitus Kuremäe raamatukogus. Kirjutan "Väikest valget kirikut". Tegin taotluse kulkasse. Istustasin kuuski.

Detsember: Haiglas. Ivo juures Islandi filmi vaatamas.Tüdrukutega kodus. Aastalõpuball. Aastalõpukontsert. Tänane päev.

Üks aasta ongi nagu üks päev. Tagasi vaadates. Ja lõpuks selgub, et kogu elu oli nagu üks päev. Tagasi vaadates.





Monday, December 30, 2013

Klaaspärlimäng Sinfonietta

Ma pean ruttu kirjutama. Enne, kui emotsioonid vaibuvad. Emotsioone on süle ja seljaga.

Asjata kartsin Mustoneni. Et ta mulle ei meeldi. Meeldis küll. Kingad olid musta värvi ja poogen narmendas. Neid narmendavaid jõhve tõmbas ta muudkui ära ja viskas põrandale ja jätkas oma nauditavat dialoogi teise viiuliga.

Ja mulle meeldis, et meil ja Estonia kontserdisaalis oli täpselt sama kava. Alati pole.

Palju paljaid käsivarsi, aga ei ühtegi ebameeldivat võdinat kaheksandasse ritta küll ei paistnud. Viiuldajad olid kõik noored ka muidugi.

Ja Mozart on ju nii kergelt seeditav, et ma hetkeks tabasin end mõttelt  - äkki ma uinun nende kahe konjakilonksu mõjul, mis enne kontserti sai manustatud. Ja siis norsatan. Kultuurilise mitmekesisuse asekantsler vasakul ja vallavanem paremal käel istumas. Ei juhtunud midagi sellist.

Pianist läks täielikult muusikasse ja see peegeldus ta näoilmes. Peegeldus polnud teab mis kaunis, aga ma mõistsin teda. Ta oli üleni muusikast tehtud, seljas suvaline valge pluus ja roheline seelik. Ta tõmbas küll varrukad üles, aga ma kartsin, et need hakkavad siiski teda segama. Ei hakanud. Vist.

Ja pärast kontserti oli ilutulestik! Täielik üllatus! Ma olin vaimustuses. Tõesti. Tsirkust ja leiba on vaja inimestele. Tsirkust ja leiba. Tõsi.

Tuumani jõuda

Avan siis väikese terava kööginoaga Poolas kasvanud kreeka pähkleid. Kogu laud ja põrand on pähklikoori täis ja kuuseokkaid ka. No kuuseokkad tulid koos õues kuivanud pesuga. Kuuske meil toas pole. Mingi kingituse küljes oli väike oksake, aga selle pistsin juba ammu pliidi alla.

Pähkleid on kahte sorti. Ühel juhul saad tuuma kohe kätte, teisel juhul on õngitsemist hirmus palju. See teine variant üldse ei meeldi.

Eilne ballikleit vedeleb siiani toolikorjul. Ballimuljed on aga juba kuhugi ajuriiulisse hoiule pandud. Kuhugi tagumisse.

Oi mulle meeldib see boheemlaslik segadus ümber minu. Hetkel meeldib. Järgmisel hetkel tahan juba, et kõik läigiks ja oleks korras.

Ma mõtlen, et elumõte ehk asja tuum peitubki praegu selles, et kuidagi end nüüd taas laste lahkumise kurbuse kaevust välja vinnata, uus nägu pähe teha ning Eesti Kontserdi Hennessy aastalõpukontserdile säädida.

See pole päris minu dirigent, aga kui kutsutakse, tuleb minna. Muidu pärast ju ei kutsuta enam.


Saturday, December 28, 2013

Väike maja, aga mitte preerias

Alles ma tõusin voodist. Terve päeva kestis mingi hoomamatu letargia. Aga selles hämaras letargias avanes äkki mingi kirgas kanal ja ma ehitasin mõttes ümber oma armsa väikese lapsepõlvemaja. Tänapäevaseks ja hubaseks.

Olen püüdnud seda  aastaid teha enne und, aga kunagi pole suutnud. Projekti polnud. Nüüd aga loksus kõik paika. Ainult, et majake ise lammutatui juba 1978...

Nii et mu suurepärane projekt jääbki  sinna unenäopiirile hõljuma.

See oligi tänase päeva sõnum.

Friday, December 27, 2013

Imetilluke vastuolu

Õhkõrnake. Peaaegu hoomamatu. Peaaegu olematu, aga siiski juskui olemas. Pisipisike. Tühine, pole kõne väärtki, aga siiski...

Ameeriklased uurisid ja leidsid, et suurem osa inimesi sureb mitte haigusesse, vaid ravimite kõrvalmõjude tagajärjel. No tegelikult ju vahet polegi.

Mõnel on muidugi eesmärgiks täiesti tervena surra. Ma endale nii kõrgeid sihte ei sea.

Jutt sellest, et inimesed võtavad depressiooniravimeid (ja mitte vähe). Ja mis selgub? Kui sa võtad rohtu sellepärast, et sul on ilgelt sitt olla ja sa tahaksid endale otsa peale teha, siis üks esimesi kõrvalmõjusid on SEGASUS JA ENESETAPUMÕTTED!

Kas pole mitte perse majas? Kas teie ka märkate seda pisipisikest vastuolu? Või ainult mina?

Muide, praegu ma ei igise, et mul on ilgelt sitt olla. Ma lihtsalt kõnelen ja suht naturaalses kõnepruugis, kui märkate.

Seega. Maailm on üks koht täis imelisi vastuolusid ja muid imetabaseid asju.

Egas midagi. Õhtu sõuab. Homme on süütalastepäev ja varsti otsas see aastake.

Ohjah!

Thursday, December 26, 2013

Jõulurahu

Lõpuks ta saabus. Kirikus on käidud ja koraalid lauldud. Helistik oli liigkõrge nagu alati. Mina sain oma oreli peal lihtsalt nupust helistikku madalamaks keerata. Vanadel pillidel seda võimalust pole ja kes see ikka transponeerima hakkab. Kui just nii kõva käsi on, et kohe noodist, aga...

Suured lapsed läinud. Väikestest tüdrukutest üks läks poodi ja teine koeraga jalutama. Mina jäin koju luuletust kirjutama. Rosoljepeedid podisevad ja pesumasin logistab. Tõesti! Ongi jõulurahu.

Palju on naerdud ja vaieldud ja söödud. Söödud polegi liiga palju.

Luuletusest on olemas alles toorik. Ei lasksnud uinuda mind eile see luuletus. Proovin temaga nüüd maha saada. Tuhud ikka käivad veel.

Mu elust olid puudu vaid mustad pitskindad. Nüüd on ka need olemas. Annikky Pariisist ostis. Kinkis mulle jõuludeks. No mitte pitsist, pigem tüllist ja mummudega. Ülim variant. Ilusaim, mida ihata oskan.

Meenub vana lugu mu õpetajaelust. Üks mingi esimese klassi titt ütles mulle paljude suurte poiste juuresolekul: "Kuule, need päikeseprillid ei sobi sulle!"

Olin puudutatud ja seletasin: "´Kuule, need on mu lemmikud. Pariisist oststin!"

Tüdruk vastas: " Aa, Kui Pariisist, siis sobivad. Ma arvasin, et sa Haapsalust ostsid!"

Monday, December 23, 2013

Tiinale

ümbrik õuelõhnaline
õhtul postkastist mulle toodi
ja kaart seal sees nii imeline
ja tunne lapsepõlve moodi
mind valdas seda kõike nähes
ja lugedes su kirjaridu
jah seda juhtub üsna vähe 
et tavaõhtust sünnib pidu

Igikestev maskiball

Mida me teame teiste inimeste eludest? Mitte sittagi.

Kunstnikust, kes oma näitusete avamisel on alati šikk ja väljapeetud, elab aga väljalõigatud radikatega kütmata korteris ja magab, kasukas seljas.

Keskealisest pereemast, kes on naeratav, malbe ja kena, aga mitte esikohal oma positsioonika ja väljapaistva abikaasa südames.

Naisest, kes särab, flirdib ja loobib vaimukusi, aga kes kodus ei tõuse tihti voodistki. Käib ringi hommikumantlis, salkus juuste ja suitsiidimõtetega.

Mehest, kes murrab tööd teha nagu hobune ja on alati rõõmus, aga kelle õrn ja hea süda on murtud, kelle lihtne hing unistab naisest ja kodust ja armastusest.

Maailm - lõputu maskeraad.

Sunday, December 22, 2013

Jälle väljas

Mustast august. Kaua ma täpselt selle põhjas istusin, ma ei tea. Ööpäeva vast. Selle jooksul nutsin palju, viskasin puruks paar nõud ja neelasin tablette. Siis magasin ja sõin palju. Nüüd on kohal TÄIELIK ÜKSKÕIKSUS.

Tegelikult ulatas mulle augupõhja redeli üksainumas lause raamatust "Kodukohalood." Autor Ilmar Palli. Mööda seda rõõmuredelit kribasin kähku augu äärele üles.

Lihtsades asjades on võlu ja vägi ja võim.

Jutt on Peep Ilmetist. Tema on nimelt sündinud kuulsas Palamuse apteegis aastal1948. Isa töötas seal. Enne kui ta apteekrina mingi rohu väljastas, armastas ikka küsida:

 "AGA MILLEKS SEE SITT HÄÄ ON?"


Friday, December 20, 2013

Saaroni õis

Halleluuja! Tulin just ansambli "Robirohi" kontserdilt. Esimene kuulmine. Kuigi nad nimetavad end bluegrassi -ja gospelansambliks, siis minu arvates on küll tegu puhtalt kantribändiga. Paras pulma mängima kutsuda.

Kuulan praegu nende CD-d  ja ei häbene öelda, et meeldib jah. Nad on musikaalsed, seksikad ja jumalavallatud. Jeesus oli ise ka üks seksikas mees, olgem nüüd ausad.

Tänasesl kirikukontserdil tuli "Oh sa õnnistavale" sisse "läks aga laande lauluga " teema. See oli küll tore! Ja kirik ei langenud sisse ega midagi. Koraalid olid sellise tempo ja seadega lauldud, et... head neljahäälsed seaded! Guugeldage ise, mis pille nad seal kõik mängivad.

Halleluujavennad on ikka midagi muud kui meie, leiged luterlased.

Veelkord. Halleluuja!

Vabandust!

See Untsakate CD on ikka aastast 2011! Kui tähelepanematu minust! Aga vead ongi mu lahutamatud kaaslased nüüd ja igavesti. Aamen.

Kuni mingi viimse saatusliku veani, kus ma näiteks mõnda autot ei märka. Sülitasin  kolm korda üle vasaku õla. Seda on juhtunud, et ma pole märganud, aga seni on õnneks läinud. Olen tundnud siis väga lähedalt, kui habras on tegelikult inimelu.

Et elama peaks, nagu oleks iga päev su viimane. Nii vist ka päris ei saa. No vähemalt, et ei jääks mingeid suuri võlgu üles. Ma ei mõtle raha.

Ärge minu käest üldse küsige, kuidas elama peaks. Mina seda ei tea. Minule on ELU üldse üks ülimalt mõistmatu nähtus, aga selle üle olen ma juba küllalt igisenud.

Ütelge teie mulle, kuidas saada tumeda taeva all elu rõõmudest rikkakas?

Thursday, December 19, 2013

Väike kambrike

Tänane päev möödus Untsakate plaadi "Meie küla pidu 2001" saatel tantsides ja lauldes. Üksi. No kedagi muud polnud võtta. Aga ma foksisin mis hirmus.

Mu lemmik Untsakatelt on muidu "Armasta", aga sel plaadil seda laulu pole. On aga "Väike kambrike". See on Idapataljonimehe kirjutatud lugu 1943. aastal.  Mis mul nende Idapataljonimeestega küll on? Nii armastan neid!!!

Ma tean küll. See on see, et ei tea ju, kas saadakse veel kokku või mitte. Kui Surm kambas on, siis muutub kõik hoopis sügavamaks ja tähenduslikumaks.

Nii ma siis laulsin ja tantsisin ja armastasin.

Tuesday, December 17, 2013

Oo õnnis klaviatuur

Tõepoolest. Olgu kiidetud Kõigevägevam, kes need klahvid lõi!

Terve tänase päeva olen neid klõbistanud ja endal nii eluvaimu sees hoidnud.

Kaks eluks vajalikku tingimust - klahvid ja korralik seedimine. Rohkem ei oskagi nagu midagi tahta. Ja kui kedagi mu kirjutatu kõnetab, siis on ka väga hea tunne. Ja kulka annab raha raamatu väljaandmiseks. Super!

Ja tuleb lasta endale juhtuda, nagu soovitas Viivi Luik. No mina lasen. Viivi Luik ütles seda küll kirjanike kontekstis. Et kirjanik peab laskma endale juhtuda. Aga ma lasen ikkagi ja kirjutan ka sellest, kuigi ma pole kirjanik.

Mul on söödud kõik piparkoogid ja ploomid šokolaads ja veel mingid magusad asjad.

Kuhu põgeneda mustade jõulude eest? Ma arvan, et unistustesse. Sinna põgeneda on alati kõige kiirem ja ohutum tee.

Monday, December 16, 2013

Hoopis parem

Ära hakka kohe vigisema, võib minna paremaks! Vähemalt kümme tundi und on suurepärane ravim. Kui magada saab, siis on lihtsalt imetlusväärne tunne ärgates!

Kell kümme hommikul olin veel laine all, nüüd peaaegu harjal. Nagu Ameerika mäed! Üles-alla, kohutavalt äkilised pöörded ja nõksud. Turvavöö peab tugev ja kindlalt kinnitatud olema, muidu lendad ajud päris sodiks.

Ojah! Olen nii tubli, et pliit kinni ja siis koeraga jalutama. Loodan teda elusana eeest leida, sest eile koperdasin käsikaudu talle süüa viima ju. Peab ikka elus olema.

Lugemisvara on otsas. Eile õhtul enne und lugesin iseenese kirjutatud raamatut. Jumala rahustavalt mõjus. Igakord loen ju nagu uut. Ei mäleta midagi. Kaks koma oleksin tahtnud panna.

Kardan jõule. Aga kirikusse koraale laulma tahan minna küll. Väga.

Sunday, December 15, 2013

Oh, blogike, blogike...

üks päev jälle on läbi
üks öö jälle on ees
kogetud hirmu ja häbi
olen omadega pees
võib-olla homme on parem
võib-olla aitab tablett
on ju aidanud varem
võtad ja jood peale vett




Friday, December 13, 2013

Kolmteist ja reede

Pole veel läbi, aga...

Algas sellega, et elektrit loomulikult polnud. Lubati õhtuks, aga tegelikult tuli üsna pea.

Õnneks oli kõva tuul mu pesu ära kuivatanud. Ainult mõned ühikud olidki vaarikapõõsasse lennanud. Sealhulgas üks Aimari peenetriibuline triiksärk. Küllap see oli mõni vanemat sorti, sest tutikaid ta masinpessu ei pane. Peseb ise käsitsi nagu Heinz Valk. Mulle sobib. Triigib ka ise. Aimar. Heinzu ma ei tea. Küllap temagi triigib ise. Üks õige mees peabki oma särke ise triikima!

Kuidas ma armastasin neid peenetriibulisi triiksärke, mis lõhnasid Hugo Bossist. Aga näe, aeg möödub ja peenetriibuliste triiksärkide võlu väheneb ning Hugo Bossi lõhn kaob sõõrmeist...

Siis ma avastasin, et telefonilaadijat pole. Käivitasin ulatusliku otsimisoperatsiooni fatšeebokis. Sain palju häid ideid, aga lõpuks leidsin laadija SEINAKONTAKTIST! Hea, et kohe uut ei tormanud ostma.

Siis tegin ühe kähkuka poetreti. Tagumik on nii jäme, et püks ei taha kinni minna. Väntasin siis veidi oma istmikku.

Majapidamistarvete poes tekkis intsident müüjannaga. Nimelt vajasin kiirketilüli koeraketi parandamiseks. Mees, kes seal asjatas, näitas mulle ja ma hakkasin temaga kohe flirtima. Müüjanna sai väga pahaseks. Muidugi, läksin ju tema territooriumile. Kõik lõppes siiski hästi. Maksin kolmkümmend senti ja lahkusin.

Koduteel nägin imet. Taevas oli alt helesinine ja ülevalt heleroosa.

Nüüd kuulan Pange Poiste plaati ja ma tahan nii väga tantsida! Ja ma väga igatsen Vallit ja poisse!

Thursday, December 12, 2013

Õhtu blogis

Polegi nagu midagi huvitavat kirjutada. Mida oleks, see on liiga isiklik...

Mu koer ajab karva. Enne talve. On see normaalne? Ja kammida ka ei lase. Torakad ripuvad. Täna ikka natuke kammisin teda. Kiunuma hakkas.

Televiisor nurgas räägib oma juttu. Ma ei viitsi teda eriti kuulata. Varsti lähen ja leban natuke leskul.

"Viiskümmend tumedamat varjundit" on loetud. Üks raamat on veel. Imestan, kuidas inimesed oskavad nii pikalt kirjutada. See vist tähendabki kirjanikuks olemist. Mul tulevad ainult lühikesed sutsakad.

Nüüd loen Tove Janssoni "Suveraamatut".

Ja siis need jõulud on tulemas. Mitte ei tea, kuhu nende eest põgeneda. Üldse tahaks kusagile põgeneda. Varsti ma teen selle plaani ka teoks. Ajutine põgenemine. Pärast tulen tagasi.

Wednesday, December 11, 2013

Konjakkihyytelö

Näete, olengi tagasi. Kas teie olete ka alles?

Sõin just pealkirjanimelise purgi tühjaks. Sommid on ühesõnaga öeldes konjakitarretise teinud. Sada kakskümmend grammi. Tunnen, et väike kilk on nüüd peas.

Olen vahepeal palju huvitavat läbi elanud. Panen seda parajasti kirja. Võib-olla loete seda kunagi, võib-olla mitte. Ja kuna ma panen kõik kirja SINNA, siis SIIA ei jäegi hetkel midagi huvitavat.

On külm ja niiske ja ma tahan tagasi sinna, kus ma olin.

Wednesday, December 4, 2013

Ärga minga

Just nii mu lapsepõlves vanad inimesed rääkisid. Ühesõnaga. Ärga minga ära, ärge hüljake mind. Olen mõnda aega pisut komplitseeritud olukorras ja saan arvutit vähe kasutada.

Edaspidi kirjutan ikka. Ega grafomaaniageen kao kusagile.

Gut bai seleks koraks!

NB! See on kusagilt raamatust, kus poeg saadab kaugelt maalt vanematele kirja:

Sain karu näha. Gut bai seleks koraks!

Sunday, December 1, 2013

Äh...

Pole tuju ega midagi...

Eile käisin Maximas. Esimest korda pärast Riiat. Vahtisin muudkui lakke. Käingi seal harva, ainult siis, kui küülikut tahame. Tahtsime küülikut.

Tegin küülikuhautise või, rõõsa koore, porgandi, kaalika, kuivatatud pirnide ning mustade ploomidega. Sõin väga palju. Pärast veel šokolaadi ja lagritsat. Siiani on halb...

Hämardub. Maria ehitab õues lumest madunaist. Külmetab veel end ära. Alles oli haige.

Lõpetas. Tuleb tuppa.

Friday, November 29, 2013

Für Elise

Pole iial mu repertuaari kuulunud. Aga kuna noot vedeleb juba päevi klaveril, siis hakkasin mängima. See on Liisbeti noot ja muidu Maria mängib. Meil on kõigil oma repertuaar. Mina olen oma osas väga kade ja ei luba teistel oma lugusid mängida. No vahel luban, pika hambaga.

Nüüd ma siis tilistan ja müristan siin vaheldumisi, nagu armas Ludwig on ette näinud ja kirja pannud. Juba Tšehhovi kolm õde ütlesid, et inimeseks olemisel on vaja osata palju eluks mittevajalikke asju, sealhulgas ka kalverimängu.

Teen nende õpetuse järgi.

Aeg seisab

See on see novembriraskus. Lume-eelne pimedus. Lühike päev on hommiku ja õhtu vahel nii õhuke. Varsti tuleb detsember ja päästab. Jõuluvanad hakkavad kaubanduskeskustes noogutama ja päkapikud kellukesi helistama.

Meenub mu Tallinna aastast üks juhus. Keset uhket kaubanduskeskust istus pingil kulunud palitus eideke. Muudkui istus. Pikalt. Mõtlesin, et võib-olla oli siin tema lapsepõlve kodukarjamaakivi, kus ta ikka istumas ja merele vaatamas käis.

Mustamäel kestet kõrgeid maju, just Prisma kõrval, oli aiaga piiratud esimese Eesti aegne taluhäärber. Käisin tihti selles poes ja vaatasin seda eelmise sajandi saadikut kui ilmaimet.

Hämardub. Selline maailmas üksiolemise tunne on. See pole sugugi halb tunne. Aeg-ajalt tuleb peale. Ootan Mariat poest koju.

Ma lähen ja panen tule ahju.

Wednesday, November 27, 2013

Uma

Eile oli see. Guido Kangur, mu koolivend, luges eesti luuleklassikat. Enno. Alliksaar. Viiding. Kaplinski...
Saalis vaid naised, kellel hakkasid aegajalt mobiilid muusikale kaasa helisema. Siiski. Üks mees oli ka. Kas tema telefon helises, seda ma ei tea.

Pärast surma ma saan oma laeva ajal hakkas Lenna mu selja taga nuuksuma. Just sõnade mu naine, mu roos juures. Oleksin tahtnud teda kallistada, aga ei saanud. Sain vaid kaasa nutta. Lenna mees suri sel sügisel.

Robert Jürjendali ja tema kitarri teate isegi, aga see Aleksei Saks oma trompeti ja corno da cacca mängimisega oli tõeline ime. Katsu sa vasktoru ja veel pianos mikrofoni puhuda! Olete proovinud? Ma ka pole, aga kujutan ette, sest olen kunagi puhkpilliorkestris mänginud, Klarnetit küll ja aastakümneid tagasi.

Nende viimasest loost pole ma õigupoolest veel siiani välja saanud.

Ma nii kibelen teile üht oma luuletust näitama. See on mu kolmandast raamatust  "Kuumägede taga". Muide, teine raamatki on veel ilmumata. Aga ma tegelen sellega.

Lugege irooniaga hääles!

kui armastuse ookeanil me patupaadis sõudsime
ja lõpuks ihast rammetuna me siis ka randa jõudsime
kõik kiremajakd tol ööl vaid ainult meile plinkisid
kuukiiri murdsid pikkamisi ja minule neid kinkisid
kõik oli meie
maa ja taevas
ning rand täis liivateri
ja oma ürgses armuvaevas
vaid kuulsime mis rääkis veri
me aina pillerkaari lõime
ning prassisime otsata
ei märganudki millal jõime
nii tilgatumaks karika
sest kõike oli liiga palju
ja pillatud sai kätest maha
mis tundub tugev nagu kalju
võib osutuda pehmeks vahaks
ja äkki saabus umbne vaikus
käed rippu seisime nüüd siin
et kuulda kuidas kaugel kaikus 
me armulaulu vaikne viis
kaks võõrast võõrsil katki aerud
ja paadist järel pilpad vaid
nii äkki olid naerdud naerud
nüüd elu pakkus pisaraid
ja kiretuld mis eile meile seal plinkisid kõik majakd
ei sütti enam
tuleklaasi
TÄIS SITTUNUD ON KAJAKAD






Tuesday, November 26, 2013

Vana kloun ja vahetatud kindapaar

Üks mu koolipoiss tuletas meelde, kuidas olin neile algklassides Alenderi "Vana klouni" mänginud. Ta oli väga tänulik selle eest ja mina hirmus õnnelik, et suutsin neile midagi kogu eluks kaasa anda.

Ja siis ma leidsin kapi otsast kindapaari, milles kaks küll sarnast, aga siiski erinevat nahkkinnast. Helistasin ja sõimasin kõik potentsiaalsed kindavahetajad läbi. Pärast avastasin oma kotist, millega eile linnas käisin, täpselt samasuguse paari.

Me muutume väga oma vanemate sarnaseks. Mu isa teadis ka alati, kes on süüdi. Ja ta teadis ka täpselt, kuidas süüdlane tegutses. Nüüd on mul sama seis.

Võib-olla tuleb kõik magneesiumipuudusest. Ma avastasin väga mugava magneesiumilaksu. Liiter joogijogurtit ja pakk purustatud-külmutatud spinatit. Isegi blenderdada pole vaja. Mul on see kõik nüüd keres.

Ilusat päeva teile. Ma hakkan kirjutama.

Sunday, November 24, 2013

Kolm kuuske

Eile istutasin ühe. Peaaegu pime oli, kui lõpetasin. Õues tundus nii soe ja mõnus. Kuidagi ei raatsinud tuppa tulla. Ja mis sest rassimisest kasu oli? Ikka und ei saanud. No ja siis eile mõtlesin, et täna istutan veel. Istutsingi veel kaks. Rohkem ei jõudnud. Needki olid koos juurepalliga nii rasked, et vaevu jõudsin käru peale veeretada.

Istutasin selleks, et meie koduvaadet pisut varjata. Pärast lageraiet paistame kohati maanteele ju. Tahaks ikka varjus olla. Omaette.

Ja siis hakkas lume moodi asja sadama.

Öösel mõtlesin, et hakkan kirja panema üht juttu, mis aastaid meeles mõlkunud. Mida enne und olen oma peas kordi ja kordi läbi mõelnud. Kirja pannes see kindlasti muutub. Üks asi on oma peas kirjutada, aga tähtedega on hoopis teine.

Igatahes seni, kuni klahve klõbistan, tunnen end hästi. Saagu pärast siis, mis tahes. Kui seda grammatikat ees ei oleks!

Muide, homseks kutsus  mu klassijuhataja ja emakeele õpetaja mind külla. Saab siis imet  näha, mis hinde ta mulle raamatu eest pani.

Hakkan kirjutama.

Saturday, November 23, 2013

Juuspeened keeled

Mängivad mul siin taustaks. Aastaid pole kuulanud, aga see on üks lugudest, mida võin järjest tunde kuulata. Vanasti tuli ju lindimakki edasi-tagasi kerida.

Kuradi hea lugu on! Täpselt mulle. Paneb juuspeened keeled taas helisama. Kas just helisema, aga vähemalt tunnen, et nad alles on. Need keeled. Et ma olen elus. Et mu tiib pole veel murtud. Kuigi Alender laulab, et juuspeened keeled ei katke ega lähe häälest...

Aga jah, nad on nii sügaval ja nii juuspeened, et tõesti... Vahel ei saa isegi neid enam kätte. Tahan kuulda ja nendel mängida, aga viis on võetud meelest. Ehk antakse see ükskord tagasi.

Pean vahel muusika sisse saama. Keset lugu. Olengi nüüd seal. Kahjuks see aparaadike mul kõvemini ei mängi. Vaja oleks.

Tõesti, mu tiib pole veel murtud. Urmas ikka teab asju.

Wednesday, November 20, 2013

Päev Smilersiga

Panin CD peale ja muudkui aga ketrasin. Üks uus relaka ketas vedeleb ka ammu laual ja näeb välja nagu CD. Pole küll veel teda kuulanud.
Nii palju ammu unustatut tuli meelde. Palju  põnevat ia keelatut ja kirglikku. Olid ajad.

Appi, kuidas kõik ununeb ja muutub ja teiseneb. Selleks tulebki aeg maha võtta ja muusikasse minna või siis raamatusse või kirjutamisse. Kuhugi peab ju siit vahel ära saama. Muidu lähed lihtsalt lolliks.


Punased jõhvikad ja palju muud

Sombune oli eile. Valgat päeva polnudki, nagu tavatses mu isa öelda. Tüdruk pani juba hommikust Tallinna ja Aimar polnud sealt veel tagasi jõudnudki. Jalutasin koera ära ja hakkasin vaatama, mis mulle selga mahub.

Nüüd on käes karistus paksude naiste naermise eest. Tegelikult ma ei naera neid. Kui sul on näiteks maohädad ja tühi magu valutab, siis sa muudkui sööd. Ime siis, et midagi enam selga ei mahu.

Nii ma ostan sitapoest endale kleite, mis ei pigaista ja maksavad vähe. Kleidiaeg.

Mahutanud siis musta kleidi selga, seadsin sammud raamatukogu poole, et Guido Kanguri luuleõhtule minna. Aga oh imet! Järgmisel teisipäeval toimub see! No läksin nädal aega varem, õige mul asi. Päev oli ju õige.

Jalutasin promenaadil ja äkki adusin, et need punased ümmargused laternad sümboliseerivad ju jõhvikaid! Oh seda taiplikkust küll. Seda on mulle ikka kulbiga antud!

Esmakordselt kõndisin läbi jalakäijate tunneli. Seal oli liiva ja puulehti maas ning ere-ere valgus. Mõtlesin, kuidas mulle meeldiks, kui keegi pahalane selles eredas valguses mulle kallale kargaks. Ei meeldiks.

Seega oli kohvikus aega istuda, koorelikööri timmida ning ennast inimesena tunda. Smilersi kontserdini oli veel kaks tundi aega.

Ma polnud üldse sellele mõelnud, et saab kaasa laulda. Ma polnud üldse kodus sõnu korranud. Nii tuli mulle täieliku üllatusena Petsi vana BMW. Aga no nii südamliku üllatusena. Kusagilt kaugelt-kaugelt minevikust. Ei suuda veel siiani toibuda. Olin selle laulu täiesti unustanud, aga nüüd viis ta mind aastate taha. Igal lool on oma lugu minu jaoks.No küllap teistel ka.

Mina sain sellest kontserdist kõik kätte, sest me seilasime seitset merd, kõndisime katuseid mööda ja tantsisime taevas, ainult tähed jalge all. Lähen nüüd riiuli juurde, otsin CD-d üles ja kuulan.

Monday, November 18, 2013

Kuhu jäi Piazolla?

Oo see eilne tormiilm! Võrratu! Soe ja kuiv. Õnneks läks. Elekter oli alles ja puha. Ei mingeid pahandusi. Ainult pesuga oli raske nöörile pihta saada. Peangi vaatama minema, kas on kuiv ja alles või tuulega metsa lennanud.

Siis panin end soojalt riidesse ja kontserdimaja poole teele! Päike paistis ja tuul keerutas kuivanud lehti. Äge!

Kuulasime kitarre - Baltic Guitar Quartet Leedust. Kolm leedukat ja üks belglane. Neli kitarri, üks hing. Pole midagi teha, klassika meeldis mulle ikka üle kõige. Johannes Brahmsi "Ungari tants nr.5".

Aga Piazolla, mis küll kavalehes kirjas, jäigi mängimata! Häh!!!

Tulime jalgsi koju. Tuul puhus ikka veel, kuu paistis. Nimelt ei võtnud taksot. Mina ei lubanud. Jalgsi oli palju ägedam. Ajasin kõnnitempo maksimumkiireks.Tore, kui auto vahel remondis on.

Wednesday, November 13, 2013

Jõhvi kool, see on meie kool

Nii ütleb koolilaulu refrääni algusfraas. Ega ma pole kunagi täpselt aru saanud, kuidas see viis käib, vajaksin nooti. Aga kaasa laulan ikka mõningaste möönduste ja mugandustega.

Käisin täna koolimajas. Täiesti juhuslikult sattusin. Olin seal lähedal ja vajasin arvutit ning patsiga poissi. Mõlemad leidsin raamatukogust. Nii sai minu rahataotlus kulkale saadetud. Olgu tänatud kõik maised ja taevased jõud, kes täna mind aitasid! Üks hetk, ma süütan lausa küünla.

Nii. Põleb. Mul on hirmus külm ka. Küünlavalgel tundub nagu soojem.

Seega. Koolis oli väga tore. Embasin armsaid inimesi ja kuulsin häid uudiseid. Ainult see mürafoon esimesel korrusel! See on minu jaoks tõeliselt tappev. Au ja kiitus neile, kes seal töötada suudavad.

Aitab nüüd kooliteemadest. Kirjutasin oma mälestused ja saatsin ära. Kas me neid ka kunagi kusagilt lugeda saame, see on juba isejutt.

Tuesday, November 12, 2013

Viis hommikul

Ma võtaksin meelsasti selle variandi, et jään õhtul magama ja ärkan hommikul vara. Tänane oli ootamatu. Uinusin ehk kaksteist ja ärkasin neli.

Eile oli minu jaoks taaskord elamusterohke päev. Käisime oma armsa väikse tiimiga jälle mu koduküla raamatut ja filmi esitlemas. No meeldib mulle, kui inimesed on soojad, osavõtlikud, võtavad sind omaks. Mida, sa hing, veel ihkad?

Soe oli eilne õhtu. Läksime teeotsa Ivole vastu. Jalgsi. Hoidsime käest kinn ja mina muudkui padisesin oma lugusid. Mulle jätavad need jalgsi käimised alati hinge kustumatu jälje. Vat siis sa oled vahetus kontaktis loodusega. Mulle meeldivad ka autoga kihutamised mööda öist musta asfalti, teetähised vastu helkimas.

Mulle meeldib palju asju. Jumal tänatud! Olid ajad, kus mulle ei meeldinud mitte midagi. Hakkavad vist mööda saama. Vähemalt osaliselt ja aeg-ajalt.

Monday, November 11, 2013

Istun ja ootan

Selline laul on ka, aga kes laulab? Mul laulab Vikerraadios praegu Lauri Saatpalu, aga mitte seda laulu. Mina tõesti istun ja ootan. Teen aega parajaks, et linna hambaarsti juurde reisida.

Ah, ma pole üldse romantilises tujus. Arvasin, et olen ja kirjutan midagi ilusat...

Oh, Maria tuli just praegu koju tagasi.

Side lõpp.

Sunday, November 10, 2013

Laul meie esiisadele

So-oh, nüüd panin küünla isa pildi ees põlema. Aga see oli vist kaks aastat tagasi, kui tundsin, et oleme oma esiisadele ühe laulu võlgu. "Ema süda" on, aga isadest ei midagi.

Istusin siis klaveri taha, vaatasin isa pilti klaveri peal ja hakkasin laulma. Selline muinaseepos sai! Panin noodigi kirja ja puha, aga nüüd enam ei suuda seda sahtlist üles leida. Hakkan tuletama mälu järgi. MINU MÄLU!!!

ennemuiste vanal ajal sündis poegi paremaid
läbi valu läbi vaeva kasvas mehi kangemaid

kandsid kaela läksid karja sääred kuresaabastes
kündsid põldu peksid vilja tugevaks said tegudes

noored mehed julged mehed kauneid neide kosisid
tegid tööd ja laulsid laulud eesti sugu jätkasid

meie vaprad esiisad oma verehinnaga 
võitsid kätte vabaduse ehitasid isamaad

Teine rida kordub. Ja korduse lõpufraasis saab pikka kõrget nooti hoida.
Olen seda isa haual laulnud (vaiksel häälel), koeraga jalutades (täiest kõrist) ja siis praegu nüüd esitasin ka ja võtan veel paar korda esitada.

Vaatasin läbi küünlaleegi isa silmi vanal  fotol. Ta oli rahul.

Saturday, November 9, 2013

...

Sisemised vaevad on tagasi. Füüsilised. See on magu, raisk, mis haiget teeb. Tema on stressoritele ju kõige tundlikum.

OK! Aitab virisemiset. Jõin meega taimeteesid ja parem hakkas. Panin mutilõksud talvekorterisse. Tõmbasin sajad hunnikud jälle sirgeks. Ahjupuud on ka nüüd seal, kus nad olema peavad. Ühe kännu tõin kaminasse valmis, et kui on tahtmist tikku tõmmata, siis...

Maria läks Tallinnasse. Kurat, ma ei oska enam temata olla. Nii hea, kui ta seal ülakorruasel olemas on. Arvuti on nüüd küll taas ainuüksi minu päralt. Olgu, ma siis kasutan seda.

Pool neli ja hämaraks kisub. Muide, see eelmine jutt suremise kalendaarsetest näitajatest. See teooria on kuidagi biorütmidega seotud. Proovisin uurida, aga ei leidnud ma selle kohta suurt midagi. Olen teadlikult surmateateid jälginud ja märganud, et see tihti töötab.

Oh! Alender laulab praegu!!! See on ilmselt Osila tekstile. Oodake, ma kuulan. Sõbrake, elame veel...

Ohh, Alender ja ta juuspeened keeled. Mäletan. See oli pärast Estoniat. Mul oli Alenderi kassett Vana kloun. Tollal töötasin veel koolis. Ei läinud pärast tunde koju, panin lindimaki mängima ja kuulasin juuspeeneid keeli kordi ja kordi. Kui ammu see oli!

Kaunist hämarust teile!

Thursday, November 7, 2013

November

Mitte, et ma surema hakkaksin neil päevil. Lihtsalt perearstiga rääkisime kord sel teemal, et vanad inimesed surevad kuu enne või pärast oma sünnipäeva. Teine võimalus on pool aastat. Ma olen mais sündinud, seega november sobib.

Ärkasin täna kell neli hirmsa keefirinäljaga ja selle luuletusega.

november mu surmaKUU TUUL on täis vihma ja
JAHEDUST VAHEDUST täis on mu
MEEL TEEL on loigud ja
SILMAPIIR PÄIKSEKIIR pilvedest
LASKUB TASKUS on tühjus ja
AUGUD KAUGUS on kaugel ja
MEELITAB KEELITAB mõistus ja
TARKUS ARGUS on kammitsaks jalus
VALUS novembri ALGUS
VALGUS on tulekul

VALGUS

Lumi siis või valgus tunneli lõpus.

Wednesday, November 6, 2013

Sõbrad, kell on ju kolm

koidu eel - nii laulis RAM-1 minu lapsepõlves. Kell näitab küll alles 1.41, aga pea ta kolm ei saa.

Veidi aja eest väljusin voodist, kirjutasin päevikut ja siis hakkasin võimlema. Tegin põrandavaibal kõhulihaste harjutusi ja kavatsen veel teha, sest feissbuk streigib mul siin.

No nii mõnus oli võimelda, kuigi pisut nagu uni hakkab ikka tulema ka.
Igal õhtul on mul megaprobleem - kus magada? Teleka ees nurgatiivanil, teisel diivanil või voodis. Vahel on täiesti selge, et pole mõtetki magamist proovida. Parem istuda ja kirjutada.

Mida see feissbuk siis näitab mulle? Üht mu tütart Guadeloupel. Seismas sini-sinise mere taustal. Kurat, ma pean ka ikka kuhugi reisima. Millal see rongitee ükskord ometi valmis saab? Lennukisse ma enam ei lähe. Ainult juhul, kui te mu uimaseks lööte.

Aga mu lapsed - kosmopoliidid. No mis sa teed ära.
Ei no ma olen omal ajal ka ikka reisinud, aga nüüd on küll vahepeal must auk. Ma olen pirtsakas ka, vajan isiklikku reisisaatjat. sellist, kes kõik mu soovid täidab ja kulud katab.

Homme reisin igatahes Jõhvi ja reedel Toilasse.

Peavalu

Otseses ja kaudses mõttes. Otsesele aitab Ibustar. Võtsin ühe. Muidugi ma pole täna ka õues käinud, vaid ainult klahve kõbistanud. Homme lähen. Raamatukogus on mingi üritus.

Aga selle kaudse peavalu ma tekitan endale ise. Kedagi pole süüdistada. Normaalsed ei kirjuta ju mingeid käsikirju, ei kerja vallavalitsuselt ja kulkalt raha ja ei käi trükikojas asju ajamas. Normaalsed istuvad näiteks pangas.

Mind kahjuks-õnneks normaalseks ei loodud. Mina kirjutan ja kerjan ja maksan peale, kui vaja.

Ja see kuramuse eesti keele grammatika! Luuletust on hea kirjutada. Läbiv väike täht ja ei ühtegi segavat kirjavahemärki kusagil. Väikse möönduse teen isikute ja kohanimedele. Seal kasutan ikka suurt algustähte. Aga vat jutuga on teine lugu. Ma panen ka ikka neid komasid, aga...

Ühesõnaga. Ma tahan lugusid jutustada ja ega mulle meeldi, kui mind keegi toimetama hakkab. Minu lauseid ümber tegema. Mõte saab ju kaduma. Grammatika on üks kuradima kammits looja jalus! Maha grammatika! Elagu loovus!

Jutumärgid ka ei meeldi. Otseses kõnes ikka kasutan, aga muidu vahetan nad kursiivi vastu. Lastagu või maha. Selline meeletu mässaja olen mina. Hahaha...

Asun siis taas oma teksti kallale. Kui uudiseid on, siis ma kirjutan teile.

Saturday, November 2, 2013

Tänane hingedepäev

Tänane hingedepäev on segu põlevatest küünaldest, nõrgenenud genofondist ja Maahommikust.

Kui väsinud ma ärgates olin! Tänu kohvile jõudsin Maahommiku ajaks siiski teleka ette. Mulle meeldib vaadata värvilisi liikuvaid pilte elust Eestimaal, kus inimestel on romantilised maamajad, aedades puud-põõsad-lilled-mesipuud ja õue peal ning laudas koduloomad.

Maamaja mul on. Piisavalt vanamoodne, et mõjuda romantiliselt. Puud-põõsad-lilled ka. Mesipuid enam mitte. Koduloomadest koer.

Nüüd jõuangi asja tuumani. Aastaid tagasi unistasin kodusest elust, et hoolitseda maja, aia ja kahe kitse eest. Olen neist kitsedest teile ka rääkinud. Aga oh üllatust! Ma ei kujuta enam ettegi, et viitsiksin nende eest hoolitseda.

Mu vanemad viitsisid kõike kõrge vanuseni. Mina olen neist tunduvalt nõrgem.

Ah jaa! Mina ju pean mutte! Mitu päeve pole õue jõudnud hunnikuid tasandama ja lõkse ümber tõstma.

Ehk on täna see päev?!

Friday, November 1, 2013

1. november minu elus

Pikk ja täis elamusi. Juba hommik oli eriline, sest tuli tõusta minu jaoks liiga vara. Oleksin nii väga kohvi tahtnud, et üles ärgata, aga mitte midagi valget polnud peale panna. Kohv jäigi joomata. Mingil imeväel siiski ärkasin ja hakkasin samm sammult maailma enda ümber mõistma.

Sain aru, et pean väljuma kodust 9. 45. Mitte 8.45, nagu olin unise peaga arvanud. Nimelt läksin täna üle aastate täiesti tundmatau hambaarsti juurde. Juba sinna kõndides õppisin pähe monoloogi sellest, kuidas saan paanikahäire, kui mulle küünarnukini suhu poetakse. Kohe-kohe lämbun oma sülje sisse!

Täiesti võõras kabinet ja arst koos abilisega. Mu eelmine arst töötas üksi. Esitasin soravalt oma monoloogi, näitasin ette oma olematu hamba, kust plomm kaks nädalat tagasi millegipärast lahkus.

Nii intiimne tegevus.  Nemad mu suus, mina nende kõhukorinat kuulmas. Mõlemal korisesid. Suutsin paanika ära hoida ja vahepeal sulgesin isegi mõnutundest silmad. Ainult tund jJa valmis see oligi. Arve lõi korraks hapniku kinni - kuuskümmend eurot. OK.

Ja siis Meeli näitusele. Kõik Oli minu jaoks jälle uus, kuna olin vahepeal kõik ju unustanud. Nagu uus näitus kohe! Mälutute rõõmud - kõik on uus! Armsad inimesed ja armas kodune olemine. Värviliste klaasidega ukse eest kümme punkti!

Isegi kontssaabastega käimise sain päeva lõpuks selgeks.

Nüüd istun siin Maria hõõgveiniga. Koju tulles ta seda enam eest ei leia.

Thursday, October 31, 2013

Rohkem mõistmist!

Ütlen mina, blogi Misantroop omanik. No tõesti! Mu kõrval lebab hetkel tumedas kalingurköites Andres ja Ly Ehini tõlgitud Tuhat üks ööd. 

Pärit ühe mu tütre raamatukogust. Mina pole lugenud ja ma ei tea, kas ma hakkan. Igatahes on raamat muljetavaldav.

Aga see seriaal!!! Terve suve olen ma seda truualamlikult vaadanud, kaasa elanud, läbi elanud. Nutnudki!
Ma ei uuri enne homset välja, kuidas lugu lõpeb. Homme kell kuus vaatangi.

Aga mida ma öelda tahan, on see, et kui palju andestamatust ja mittemõistmist!!! No tänu sellele sündis nii pikk seriaal. Ma arvan, et järgmist küll ei viitsi vaadata. Jälle räägitakse mingist ühest ööst, mis muutis elu ja mida ei saa kuidagi unustada.

Unustage ära ja minge eluga edasi!

Aga tagasi Seherezadi juurde. Magada mehega ja saada 150 000 dollarit, see on ju hea saavutus! Mis siin häbeneda on? Ma ei tea, kas ma nimetasin õige summa?

No vot. Siin tuleb mängu kultuuride erinevus. Türklased on ikka vist äärtpidi natuke nagu keskajas kinni, või mis? Andestada on raske, tahaks ikka verd lasta ja päid raiuda. No sellise mulje nad oma filmide ja ajalooga mulle jätavad.

See, kuidas Onur nüüd naistega käitub, see on küll inetu. Õilis mees olgu ikka alati õilis! Selline on minu nõue.

Tuli kohe hirmus Gabrieli-igatsus peale. Ja tegelikult oli Ivo Schenkenberg ka üks tore mees!

Monday, October 28, 2013

Oh seda avarust küll!

Näete, saingi arvuti ja kirjutamisõiguse tagasi.

Käisin täna linnatretil, et ärevust kontrolli alla saada. Kõndimisega. Aga ei saanud. Hirmus tegutsemisind on. Seda nad nimetavadki maaniaks. OK.

Metsalangetamine käib. Õhus on kirbet-magusat puidulõhna. See meenutab lapsepõlve ja isa midagi ehitamas. Või seda mu lapsepõlve 8. märtsi, kui käisime isa ja emaga kaugemal metsas puid tegemas. Hobusega läksime. Mäletan lõket ja puude lõhna ning päikesepaistet. Küll mul oli hea meel, et kooli ei pidanud minema. 8. märts oli tollal ju riiklik püha.

Teisel korral käisime isaga kahekesi. Hobusega palke ära toomas. Sinna sõites saime istuda, aga pärast oli palgikoorem peal, siis pidime kõrval kõndima. Ema pani mulle värskeid suhkrusaiu kaasa. Söötsin neid hobusele ka.

Sain metsas külma ja jäin haigeks.

Kohtasin täna armsaid inimesi, kellega viisime läbi südamliku vestluse.

Nüüd siis asun oma kirjatööde kallale.

Sunday, October 27, 2013

Tsüklis

Jess! Hiilisin üles tuppa ja tõin arvuti alla. Und ei tulnud, aga nüüd tunnen, et hakkan ära kukkuma.

Seega tsüklis. Sügavalt. Joomatsükleid ma kogenud pole, küll aga lugemise-kirjutamise omi. Nüüd olen lugemistsüklis. Aga see on sama nagu joomisega. Midagi ei tee, ainult loen. Kodus käib tolmurulliralli täie hooga.

Tegelikult võtsin täna siiski tolmuimeja välja ja Maria käis lapiga kapid ja kalveri üle. Imeda ma võin, aga lapiga pühkimise geen täiesti puudub.

Viimasena lugesin täna Laivi "Lapsepõlv Toila Altkülas". See kõnetas mind ja puudutas hinge. Oleme hingesugulased küll, Laivi. Ja mul on sellest väga hea meel.

Vahepeal on saag metsa meie ja Peterburi maantee vahelt maha käristanud. Näeme kirikutorni ja linnatulesid. Natuke on lapsepõlvetunne ka, kui seal oli alles madal võsa ja koolist koduteele paistis kodumaja korstnasuits.

Mingu maailm oma teed, mina teda peatada ei suuda.

Andestage mulle...

Sain juba noomida, et pole kirjutamud. Nüüd on mul laps kodus ja ta ei lase mind apastraadi juurde igal hetkel. Möödas need õnneajad, mil võisin ise kõike teha ja otsustada. Millal ta küll endale arvuti ostab?

Tänane öö möödus halle varjundeid lugedes. Kohustuslik kirjandus, mõistate. Kaks osa on veel. Eks ma vaatan nad kõik ikka läbi.

Ühesõnaga. Olen end päris sassi lugenud. Kohaliku koduloo-uurija raamatust leidsin midagi täitsa uut ja vapustavat enda jaoks - kunagise mäe oma kodukülas, mis nüüdseks on laiali kantud ja mille olemasolust polnud ma kuulnudki.

Lugesin veel mitut raamatut, kõik on peas sassis...

Ega must endast suurt kirjutajat hetkel pole. Võib-olla kunagi ehk. Hiljem. Ei tea. Vaatame.

Sunday, October 20, 2013

Klaverimäng ja plaadikoogid

Valimas käidud. Kiirel kapakul linna ja tagasi. Sain oma värske õhu doosi kätte. Ega muud viitsigi täna õues teha.

Plaadikoogid ahjus. Lõhna maja täis. Üks on punapeedi ja sinihallitusjuustuga ja teine on õunakook.

Mariast ei tea ma midagi. Ainult nii palju, et täna pidi kodumaale lendama. Eks ma ootan, millaski see telefonikõne peaks saabuma.

Õues on päike ja minul klaverimängimise hood. Hakkan mõnd lugu mängima, siis ega enam pidama saa. Kümneid kordi. Vahetan lugu. Jälle sama.

Ära sa ütle, päris hästi tunnen ennast kohe hetkel. Kõik need ka rõõmustasid mind, kes feissbukis laikisid ja kommenteerisid.

No ma lähen klaveri taha.

Kolm kollast roosi

Oh ma olen nii heldinud.

Just hetk tagasi kõlas uksekell. Lähen avama, paljajalu, hommikumantel lohakil seljas, suu vahtu täis ja hambahari suus. Ukse taga seisab naabrimees ja veel üks mees, käes kolm kollast roosi. Tänuks mulle mu külaraamatu eest.
Neelasin ähmiga hambapasta alla.

Tõsised karmid mehed. Eile kõvasti viina võtnud. Ka mind otsimas käinud, aga meid eile kodus polnud. Me vaatasime Illukal "Õlimäe õisi" ja tutvusime suurepäraste noorte inimestega, sealhulgas filmi autor.
Mees tulnud Viljandimaalt sugulasele külla. Ja tõi mulle roose!!! Ma oskan seda hinnata, mehed!

Tahaks kohe koos viina võtta ja natuke römiseda.

Aga mul vaja riidesse panna ja valima minna.

Aga ole sa tänatud, Jaak või Jaan. Erutusest ei jäänud mul nimigi meelde.

Friday, October 18, 2013

Kõrvitsapüüresupp ja loomepalavik

Viia, ma keetsin su kõrvitsabeebist püüreesupi! Sibula, mee ja ingveriga. Manustan siin seda praegu. Noh, joon. Sai selline imeline ja joodav. Oh, ma armastan neid kõrvitsapüreesuppe, aga siis söön tükiks ajaks isu ära.

Endal mul kolm kõrvitsagiganti ootamas. Pean kätte võtma ja tegema veel ühe laari marineeritud kõrvitsat ja siis suppi ja koerale kõrvitsa ahjurooga sealiharaguuga või purustatud linnuluudega. Väga talle maitseb.

Muidu olen täna jah loomepalavikus. See ei lase midagi teha. Nagu kõhulahtisus. Kogu aeg tuleb midagi. Panen kirja ja siis loen endale valjult kordi ja kordi ette. See natuke rahustab. Pea lausa valutab sellest jamast. Hea, et on need klahvid ja see massin, et saab kirja panna. Jumal, kuidas ma tahaksin selle käsikirja juba trükikotta viia. Veel ei saa.

Ja ega see ka aita. Need hood hakkavad korduma ja mingid asjad on mul arvutis ootel. Pole ime, et Juhan Liiv hulluks läks. Kui peas selline tramburai käib pidevalt. No tegelikult on teistpidi, ütleb üks teooria. Kõigepealt on sulle hullus antud ja siis kompensatsiooniks antakse vahel luuletusi ja muud sarnast.

Kord me hakkasime Alatskivile sõitma. Minu mahitusel keerasime Tartu maanteelt valest kohast ära. Ekslesime seal Välgi metsade vahel, kümneid haruteid ja ei ühtegi viita. Hämardub ja bensiin hakkab lõppema, pererahvas ootab külla. Kui õnnelikud me olime, kui mobiil lõpuks Alatskivi masti näitas. Mida te, idioodid, sinna läksite, naeris meid pererahvas.

Tookord ka Aimar ütles sama. Pole ime, et Juhan Liiv hulluks läks. Katsu sa sealt Välgi metsade vahelt välja saada!

Thursday, October 17, 2013

Peeter Kormašovi ja õunakoogiga voodis

Et mida ma parajasti loen? Peeter Kormašovi " Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust". Noor intellektuaal versus sõjardid. Haritud ja vaimselt väga võimekas poiss sõjaväeteenistust läbi tegemas. Ta ei hala, vaid saab hakkama ja kirjeldab seda kõike haaravalt.

Loomulikult pole see mingi vanamuttide kirjandus ja raamat poleks iial mu kätte sattunud, veel vähem lugemislauale (voodisse), aga Peeter kuulub mu laste sõpruskonda. Ja nii leidsingi riiulist täiesti juhuslikult selle pühendusega ja ränkade punaveinikahjustustega eksemplari.

Jah, loomulikult on Peeter Nikolai Kormašovi pojapoeg.

Kui ma raamatu kell üks öösel käest ära panin, tundsin kõrvulukustavat nälga ja vedasin voodisse õnakoogi jäänused, riskides voodi kaneeli ja fariinsuhkrut täis pudistada. Söön kell üks öösel ja imestan, miks mul on päästerõngas vööl. No tõesti!

Mu tänane puutassimine on selleks korraks läbi ja nüüd asun oma tekstide kallale. Selg natuke valutab ka.

Wednesday, October 16, 2013

Üritus

Käisin täna raamatukogus üritusel. Luule ja kitarr. Noored esinejad. Üks Ida-Virust pärit tüdruk ja üks eiteakust pärit poiss. Tüdruk luges oma luulet, poiss mängis ja laulis ka. Oleks võinud selle helitehnika jätta kus see ja teine, oleks veel parem olnud.

Kuidas see tüdruk oma loomingut nimetas? Ruumipoeetiline? Ta lootis, et see ei olnud liiga uinutav. Mulle siiski oli. Heas mõttes. Nagu Riina ütles, et juskui vaikne puhas oja voolaks.

Hea, et ma läksin. Mul hakkas poole tee peal nii külm, et tahtsin tagasi pöörata. Õnneks ei teinud seda. Nägin inimesi, kes mind rõõmustasid. Dea. Liivi. Mari. Riina. Ja mõned  mu endised õpilased. Vaatasin ka Liia näitust. Kuivpastell. Oli vist?

Tulin koju ja kirjutasin ühe luuletuse. Tüdruk inspireeris. Mis mind kõik inspireerinud pole viimasel ajal. Kuulen või näen mingeid ridu ja nad hakkavad minus edasi elama. Siis panengi kirja ja unustan. Ega ma peast ei tea midagi, mida olen kirjutanud.

Selline päev siis oli.

Aga ta pole veel lõppenud. Kavatsen siin veel kaua klahve klõbistada, aga teile head ööd!

Tuesday, October 15, 2013

Poole oktoobri peal

Uduvihma sibiseb. Vedelesin koos kuuma kakaotassiga poole päevani voodis ja vahtisin mändi. Oma tõsist kaheharulist mändi. Oma parimat sõpra ja lohutajat.

Mõnikord tuulistel pimedatel õhtutel, kui me õues tekke klopime, hõõruvad männitüved end teineteise vastu ja teevad kõhedustekitavat heli. Aga ma tean, et need on nemad. Ja meie olema maja ees valguslaigus, pahad ei saa meid kätte.

Iga päev tõmban mutihunnikud rehaga siledaks ja paigutan lõksud ümber. Nädala jooksul pole ma ühtki mutti kätte saanud. Ma ei usu, et saan oma elu jooksulgi. Oma südame rahustuseks panene neid lõkse. Täiesti suvaliselt ja räpakalt. Kaks tunnelit ja üks see maapealne. See maapealne oli täna lahti karanud, aga mutti kätte ta polnud saanud.

Teen nüüd endale meega teed, mõtlen veidi veel ja hakkan siis küpsetama. Plaanis on õunakook odrajahupõhjal. Kaneeli, ingveri ja fariinsuhkruga. Võib-olla teen ka kaks.

Monday, October 14, 2013

Päästerõngas ja päästepaat

Vene ajal oli selline laul, kus sõnad päästerõngas ja päästepaat....Rohkem ei mäleta, ainult kahte sõna ja nende juurde käivat meloodiat. Umbes, et Georg Ots või Jüri Pärg laulis.

Käisin endale kleiti ostmas ja siis proovikabiinis avastasin, et OHHOOO! Väike päästerõngas on ümber keha. No tore. Täiesti märkamatult sinna tekkinud. Ei no ma olen ikka kaasa ka aidanud, süües valimatult kõike, mis hamba all otseselt ei karju.

Seega siis. Ma ei taha teda. Krõbistan õunu. Kuigi üks mu tuttav ütles, et ta läheb sügisel õunu süües jämedaks. Lausa nagu üles pundub.

Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldivad paksud inimesed väga. Nad on ägedad. Näiteks nagu see venelanna Anna, kes tantsis tagumikku trimmi ja nüüd mängib  "Mendis". Maailm oleks väga igav, kui kõik naised oleksid ainult Barbid.

Ainult et oma päästerõngast soovin küll vabaneda. Otsin selleks mingi päästepaadi.

Saturday, October 12, 2013

Sajandiromaan

Päike paistab, küünal põleb, mina kirjutan. Lõpuks leidsin teema ja karkassi oma "sajandiromaanile". Keegi just ükspäev rääkis raadios, et ühte suurt romaani oleks vaja. Aga Mats Traat ja "Minge üles mägedele?" See ei sobi siis vä?

Vahet pole. Igatahes on mul nüüd kuhu põgeneda. Kirjutamisse. Ja söömisse! Olen juba päris jäme. Ostsin uue kleidi. Sellise, mis selga mahtus. Aga siiani on kotis, pole viitsinud välja võtta.

Tolmu pühkida ei viitsi. Aknaid ka ei viitsi pesta. Päike praegu näitab, kui mustad nad on. Ei huvita.

Mu sugupuu on valmis. Hariliku pliiatsiga tehtud. Palju pidin kustutama, et kõik ära mahutada. Nüüd pean ostma vildikad ja siis teen kõik viis haru eri värviga. Viiel üheksast lapsest on järeltulijad.

Mis siis veel. Mutilõkse paigaldasin. Kardan, et ma ei saa midagi, sest ma ei viitsi korralikult panna neid. Mu moto paistab olevatki:"EI VIITSI!"

Elu tundub hetkel äärmiselt mõtetu. Vahin küll neid sügisvärve ja päikest, aga ikkagi.

Vein on otsas, Viia!


Tuesday, October 8, 2013

Elu on lill

kui sul on 1,7 liitrit Viia toodud koduveini. Ma kavatsen tõmmata kärsa umbe ja londi põrisema ajaks, kui mu mees koju saabub. Nii rääkisisd vanasti epakad. Aga hästi mätsib, Viia! Elagu kogu maailma alkohoolikud!

Imeline päev! Viia ja Enno tõid mulle ämbritekaupa õunu. Mis te arvate, kas ma neid tuppa kutsusin ja midagi pakkusin. Vastus on ei. Mina ei suuda seda kohvitassi kapist võtta ja pärast jälle tagasi panna. No nii raske on! See on nüüd südamel ja selle pärast joongi. Küll mul saab pärast paha olema. Tunnen neid koduveine.

Aga kui nad tulevad oma ämbrite järele, siis teen teed või kohvi või noh vaatame. Aga täna seisime keset õue ja lobisesime. Nii soe oli. Aiatoolid olid juba ära pandud, istuda polnud kusagile.

Pärast lõikasin äraõitsenud kuldvitsapõõsa maha, et see raisk ei külvaksja põletasin lõket. Oh seda tule puhastavat jõudu! Ilus oli vaadata. Ja kordan veel, nii soe!

Ma arvan, et mingis elus on mind ka nõiana tuleriidal põletatud. Mulle tundub, et ma olen absoluutselt kõike teinud. Sedasi. Soh.

Minge nüüd feissbukki ja laikeige mu tuhkpuuhekki.

Joon edasi. Homme räägin, kuidas see lõppes.

Monday, October 7, 2013

Iiristeaed

Kätte sain oma laulu. Tänu Merlele. Tubli tüdruk. Loeb ilusti mu blogi.

Nüüd ma istun siin, põletan küünalt, kuulan laulu, joon humalateed ja otsin lepitust oma vanavanaema Leenuga. Ta vaatas eile nii valjul pilgul mind Genis. Jah, minu käe läbi see foto sinna sai ja mulle tundus, et Leenu polnud rahul.

Ma ei õpi ka midagi. Enne, kui hakata suhtlema kadunud hingedega, tuleb neilt luba küsida. Nad ei taha solgutamist ja lähevad ärevaks. Küünlaleek lepitab. Nüüd ma ei unusta enam seda süüdata.

Ostsin täna A1 vatmani ja hakkan sugupuud joonistama.

Armsad esivanemad, andke andeks tülitamine ja nimepidi nimetamine. Meie siin olevikus otsime oma juuri. Olge teie seal Igavikus rahul ja rõõmsad. Me pole teid unustanud.

Iirised õitsevad siin, iirised õitsevad sääl...

Oh ei läinud see magamine sugugi nii lihtsalt. Poole kolmeni ma veel kirjtusin ja lugesin oma lugusid. Aga see pani mõtted korda. Vähemalt halbu ei olnud. Lamasin ja mõtlesin. Uinusin alles vastu hommikut.

Olen nii uimane, et kardan auto alla jääda. Aga ma lubasin linna minna.

Ja nüüd siis äkki kuulen raadiost OMA LAULU. No sellist, mis mind kõnetab. Harva on neid. Muidugimõista emakeelne. Kes laulab, ei tea. Duett. Mees ja naine. Kitarr jne.

Umbes nii ,et

...kunagi leiad end siit
joovastab kaktuseviin
iirised õitsevad sääl
iirised õitsevad siin...

Kes laulab? Te öelge mulle!

Sunday, October 6, 2013

Liiga palju dopamiini

Oh sa kurat! Olen nii ülierutatud. Juba eile õhtul olin. Et üldse magama jääda, kulus rohkem arstirohtu. Eile olin ärevuses tänase päeva pärast. Täna olen ärevuses ka tänase päeva pärast. Ülierutatud.

Käisime siis külas oma Narva sugulastel, keda vist nägin esimest korda. Palju infot, palju positiivseid emotsioone. Aga need ju tõstavad dopamiinitaset. Kõrge dopamiin omakorda põhjustab ärevust ja unetust ja igasugu muid asju veel.

Muide, skisofreenia on ka seotud dopamiini üleküllusega.

Aga võib-olla ma süüdistan alusetult. Võib-olla mõni muu neurotransmitter või mitugi nendest mängib mulle vingerpussi ja laseb siin unetuna klahve klõbistada. Selge on, et pean end kuidagi maandama.

Proovin, kas tuleb mingi luuletus. Kui tuleb, siis reeglina ka aitab.

öö väljas on öö
must nagu saapaviks
kell varsti kaksteist lööb
aga mina ei maga
miks

klõbistan klahve ja kuulan
ventilaatori vurinat
oma peakest ma veidi tuulan
see on mõtteid täis
vat

puhake kadunud hinged
ühe pooleldipõlenud küünla 
et kaoks mu mõtteist see pinge
teie mälestuseks nüüd
süütan

teid hüüdsime nimepidi
nii rikkusime te rahu
oh eellasi imelisi
muljed minusse ära 
ei mahu

Ära sa ütle, läkski kergemaks. Hea, et ma selle küünlamõtte peale tulin. Muidugi me rääkisime täna nii palju esivanematest. Pole siis ime, et ollakse liikvel ja ärevil.

Nüüd tunnen, et nemad saavad rahu ja mina ka. Loen veel pobinal ja rütmis oma oopust mõned korrad. Rahustab. Põletan pisut küünalt veel ja siis

head ööd!











Saturday, October 5, 2013

Kosilased! Põgeneme!

Loen feissbukist, kuidas mu vanema tütre pere kõnnib õhtuse Brüsseli tänavatel. Neljane tütretütar mängib pimeduses põnevat mängu - võitlust kurjade jõududega. Ja selmet, et hüüda:"Appi! Tondid!", karjatab tema dramaatiliselt:"Kosilased! Põgeneme!"

Seda teeb emantsipatsioon.

Ja teine lugu. Mu mees kõnnib õhtuse Brüsseli tänavatel ja jõuab ühe pargi juurde, kus harrastajad jalgpalli mängivad. Mängijad on mustanahalised. Näha on ainult veerev pall, jooksvad valged sokid ja tossud ning hulga kõrgemal kaasajooksvad valged nokkmütsid.

Mina andsin kunagi Brüsselis kerjavale noorele naisele mingi liigväikse mündi, mille ta tänavale viskas ja mind sajatama kukkus. Minu arvates olie see kerjuse-eetika vastu. Küllap oli ta libakerjus.

Brüsseli-teema sellega lukus.

Friday, October 4, 2013

Õhtu edenedes

on kardinad tõmmatud ette
ja telekast tuleb reporter
meenutan möödunud suve
kui kõndisin aeglaselt vette

rand kivine laine lauge
vesi külm kuid sest pole lugu
eemal silmapiir hele ja kutsuv
see suvi nüüd tundub nii kauge

halud ahjus ja praksumas tuli
ja feissbukis hulga sõpru
me räägime ilmast ja maast
ja sellest mis kunagi oli

ja sellest mis ootab meid ees
ja kurvaks mis teeb meie meele
kuid kõige tähtsamad sõnad
on alles veel meie sees


Üks õnnis reede õhtapoolik

Ma kandsin hulga suuri raskeid ahjupuid riita ja tunnen end nüüd nagu rahvuskangelane.

Ma olen Genist ja feissbukist leidnud hulga sugulasi ja nendega kontakteerunud, edastanud neile kokkutulekukutse järgmiseks suveks. Jälle tunnen end nagu rahvuskangelane.

See suguvõsavärk. Suguvõsa on ikka väga täpne termin! No nii tihedaks läheb, et lase aga olla. Olen seda nüüd üles joonistanud, et asjast aimu saada. Mu vanaemal oli kaheksa õde-venda. Neli surid noorena, aga viiel on järeltulijad. Seitse põlve!!! Üks haru on Venemaal ja üks Narvas, aga Narvas räägivad mõned veel või jälle eesti keelt.

Teeme järgmisel suvel selle kokkutuleku ära ja siis sama isapoolsete esivanematega. Vana inimene tahab ikka enne surma teada, et kelle hulgast ta pärit on. No esivanemaid enam pole. On ainult nooremad. Ma olen ju kõige alumine põlvkond. Appi!!!

Aga õigepea ma lülitan arvuti välja, et ta ventilaator ei põriseks ja heidan sirakile. Ja vahin seriaale ja joon kakaod. Brändit sisse panna küll pole, aga käib kah.

oktoobrireede näitab veel värve
ja tiigis on tilgake vett
see tilgake tähendab mulle järve
ja seepärast tähendab et
su koduks võib olla terve maailm
või terve maailm olla su kodus
minu elu on mu mõtetes linastuv film
ja Baikali järv on mu tiigilodus



Thursday, October 3, 2013

Seentega on halvasti

Täna koera jalutasin, siis üks mees mu tee äärest korjas midagi, lõikas ja nuusutas. Minu arvates olid need küll mingid sitakad.

Mu vanema käis palju seenel ja sai ka neid. Mina lapsena ka, aga Metsaema mulle ei andnud. Nüüd on mul aia taga kaks kukeseenekohta. Alati ma unustan riidesse panna, kui ma neid kukekaid korjama lähen ja alati on seal nii meeletult sääski, nii et seenekorjamine seostub mulle nüüd halbade emotsioonidega.

Metsa üldse ei viitsi minna ja ei julge ka üksi ja seentega ei viitsiks midagi teha ka. Mõistan, kui lugupidamatu ma loodusandide vastu olen, aga mis teha.

Siiski. Praegu keeb mul aedviljasupp. Sundisin end keetma ja sunnin ka sööma. Juurikaid on hunnikute kaupa, ainult õunad on läbi. Suur koduõunaigatsus on. Seni, kuni õunu puus, on kõik hästi, aga enam pole. Talvesordid ei kandnud sel aastal.

Aga ilm on ilus. Päike. Mu kaks tekki, mille ära pesin, jõuavad veel õues kuivaks saada. Õues kuivanud pesu, mu lemmik!

Korjasin mutimulla ära, et natukenegi vaateid nautida, aga juba on uued hunnikud!

Lehti ma küll ei raatsi riisuda. Sügis tähendabki seda ju, et lehed on maas. Tulevad talla all tuppagi, aga mis siis, pühin ära.

Sügis, mu lemmik!

Tuesday, October 1, 2013

Hundimõrsja

Pidin ma seda järjejuttu raadiost kuulama. Aino Kallase "Hundimõrsja". Mulle tuli kõik meelde. LOOMULIKULT olen ka mina libahunti jooksnud. Millises elus, pole oluline. Aga ma tean seda tunnet, kui sa tormad öösel läbi laante, üle laugaste nagu vaba tuul. Sinus on nii palju jõudu ja vabadust ja verejanu.

LOOMULIKULT on libahuntlus Saatanast ja ma sain kohe ka oma karistuse. Läksime Kõuga jalutama. Kirjutasin oma peas libahundiluuletuse esimesi ridu, kui äkki kõmdi vasakule küljele pikali. Libedad vahtralehed. Sain haiget ja poriseks ja koer muidugi ei viitsinud oodata, kuni ma laman, oigan ja aietan. Käisime ikka kakatiiru ära, aga jalg on mul valus. Täna öösel ei tule vist huntijooksmisest midagi välja.

Üks väike katkend. Ülejäänut lugege raamatust.

...ja metsaserval ootavad mu sõbrad
neil koonud püsti sügistaeva poole
ma pistan jooksu nagu läänetuul
tean rauas ammu minu jaoks on hõbekuul...



Sunday, September 29, 2013

Tütar, tatar ja talinisu on talu hukatus

Sellist, ilmselt oma esivanematelt kuuldud sententsi, kasutas aastaid tagasi mu lemmimees Indrek Tarand mingis oma telesaates. Oli ta ju kunagi telenägu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lugesin Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo raamatut "Toome oma tervise tagasi" ja võtsin paljusid asju kuulda. Nemad on mingid tatra ja meega tervendajad. Ja muide need RemedyWayOÜ mee- ja tatrasegud igasuguste marjade ja millega kõik veel on imemaitsvad. Igatahes on neid mõtekas süüa mingi tobeda kommi asemel.

Ja ma lähen kohe homme apteeki ja poodi, et osta vajalikke sööke, mis minul kodus ei kasva. Näiteks humalakäbid. Minu humalal neid pole. Humalad on vist ka mingid isased ja emased? Igatahes humalateed kavatsen jooma hakata. Aga siilkübar on mul juba viina sees ligunemas.

On vaja mett õietolmu ja suira ja taruvaiguga, puuvilja- või õunaäädikat. Maapähkleid, kreeka pähkleid, datleid, brokolit ja tuunikala, ingverit ja pärmi, maisi ja virsikuid. Ja küpsetamiseks odrajahu.

Aga nüüd ma vaatan läbi kontserdimaja hooaja kava ja märgin ära, kuhu ma tahan minna. Neid asju on vähe. Tahaksin selliseid nagu Kimmo Pohjonen ja vennad Johansonid ja Bonzo jne.

Vaatame, mis seal on.

Saturday, September 28, 2013

Pruun tagumik

Kui mul seda pruuni tagumikku peeglist vaadata poleks, siis ma ei usuks suve võimalikkusesse. Aga ta oli. Suvi. Ja pruuni tagumiku sain stringe kandes ja kartuleid ning peenramaad rohides. Ikka kummargil ja tagumik otse päikesesse. Paar päeva ja olemas. Ja mu selg lubas seda! Fantastiline!

Tõsi, mõned katusel päevitamised olid ka. Keha kookoseõlist ligane. Sini-sinine taevas ja lennukite valged jutid. Pääsukesed ja kiilid. Ja tahtmine niimoodi lebada. Seda pole kümmekond aastat vahepeal olnud. Aga nüüd tuli jälle. See on hea tunne, kui ma midagi tahan.

Mu psühholoog laseb mul panna iga päev kirja viis asja, mille eest ma tänulik olen. Ma leian neid asju küll. Näiteks ma olen väga tänulik, kui mul on tunnike hea enesetunne. Pole tange rinnus ega valu kusagil ega häirivaid mõtteid. Nii et depressiivset ininat ta kuulda ei taha. Küllap ma inisen siis blogis. Siin ju keegi ei keela.

Praegu ma näiteks tahan iniseda selle üle, et suvi on läinud. Ta veel kummitab kusagil. Käin üleval toas testimas,et kui kurb mul seal tühjas toas hakkab. No hakkab. Vahel nutan, kui saan. Alati ei saa.

Lasin bentsu tuua, et saaks muru niita. Vahel on selline kuiv tuuline ja päikseline ilm veel, siis niidan kohe mõnuga. Nüüd on muruniitmine võimalus, terve suve oli see kohustus.

Siis ma inisen veel selle üle, et juurikaid kasvas liiga palju. Kes need ära sööb? Paar päeva tegin juurviljahautist ja juba on isu läinud.

Inisemiseni siis, sõbrad!


Wednesday, September 25, 2013

Sisemine laps

See sisemise lapse jutt meenutas mulle mu elu müstiliseimat kogemust. Ma olen sellest kirjutanud, aga loodan, et mitte blogis.

See oli umbes kümme aastat tagasi. Olime Tallinnas metodisti kirikus ühel kontserdil ja seal oli üks alla aasta titt isa süles. Vaatas mind isa õla tagant. JA ÄKKI TA TUNDIS MU ÄRA! Ta pilk ütles: "Sina siin...kui kaua me pole näinud!" Ta silmad imesid mind endasse ja viisid kuhugi ning sel hetkel mäletasin ka mina teda ja seda kohta, kus me kord koos olime. Tema oli alles siia tulnud ja mäletas kõike veel...

See on ülim, mida olen kogenud. Vahel tunnevad ka mõned täiskasvanud mind ära, kui loevad mind või räägivad minuga, aga enamus on võõrad...

Pole siis ime, et võõraste keskel on lihtsalt võõras olla.

Viimane Antonovka

Sajab teralist lund. Just nagu ilmatede lubas. Muru on valge. Hetk tagasi jooksis orav mööda õue. Armsake. Tuli praksub pliidi all, aga ikka on külm. Vanainimesed ju tahavad sooja.

Täna sõin viimase Antonovka. Neid oligi vaid mõni. Nüüd on õunad otsas. See viimane oli roheline ja mahlane. Nüüd tuleks süüa kaalikaid, porgandeid ja peete, aga mina söön šokolaadi.

Suvi on nüüd siis läbi. Ma lihtsalt nendin seda. Kusagil sügaval oleks nagu valu ja kahjutunne, aga see ei pääse hetkel mõjule. Järgmisel kevadel algab ju kõik uuesti, aga enne on vaja see külm ja pikk talv üle elada.

Taevas on tume, vahtrad kollased, jalakate ladvad raagus.

Aga millal see suvi oli? Kõik need kuumad päevad, mis sai veedetud kaevutünni juures külma veega üle valades. Kõik need soojad ööd, mil tuli lahti hoida kõik aknad ja katuseuks. Soojad ja valged ööd. Kell kaheksa on juba pime ja september saab varsti läbi.

Mul on veel õuetöid teha ja laps koju oodata.

Varsti on läbi ka see sügis ja see elu. Mulle seletati, et see mu surmaihalus tuleneb mu sisemisest lapsest, kes pole siit pärit ja igatseb koju. Nõus. Tahan tõesti koju, aga ma ei tea, millal ma saan. Seni pean siin olema.

Päev kirjas

Kell on alles nii vähe. Oleks juba õhtu! Bensiini pole, muidu ma niidaksin muru. Tegelikult olen väsinud.

Tõeline sügis! Hommikul koeraga jalutades puhus põhjatuul, aga mul oli kaks dressipluusi ja kindad. No mis hommikul. Veerand kaksteist väljusime. Mu psühholoog arvab, et ma magan liigpalju. Tahaksin veel rohkem magada, et elu rutem kuluks.

Siis rohisin aiamaad. Enne oli roheline, nüüd must. Selg ja liikmed valutavad. Tore. Vaheldus hingevalule ka midagi muud.

Suhtlesin Narva venekeelse ajalehe reklaamitoimetajaga. Ta vastas minu eestikeelsele meilile eesti keeles ja oli üldse tore. Arvas, et ma leian kindlasti oma sugulased. No vaatame, KEDA MA LEIAN. Olen kõigeks valmis.

Hommikul ärgates nägin aknast piimjas taevas lindude kolmnurka. Suund polnud küll lõunasse. Pidevalt imestan nende logistika üle, mulle tundub see korraldamata ja kaootiline. Aga küllap nad ise teavad paremini.

Ma ei teagi, kas kurvastada või mitte. Sügise üle. Algab see lõputu kütmine. Suvel oli see lõputu muruniitmine.

Oh elu. Kes selle kõik välja mõtles ja milleks?

Tuesday, September 24, 2013

Pisikesed porgandid

Ma jätsin kevadel porgandid harvendamata ja nüüd siis korjasin seda pisikest puru. Aga sellele vaatamata on nad väga maitsvad. Kui ma ainult viitsiksin tooreid aedvilju süüa, aga ma sunnin ennast.

Täna ma niitsin muru, võtsin üles kaalikad ja porgandid, panin pesu nöörile ja rohisin aiamaad. Tubli tüdruk olin. Koeraga jalutasin ka. Jalad valutavad nüüd.

Ja see Heidi imeline meil. Üks inimene on mind jälle ära tundnud. See on võrratu tunne. Tuhat tänu Sulle, Heidi!

Otsustasin hakata otsima oma venestusnud sugulasi Narvast. Avastasin, et mu vanavanaisa Juhan Muska sünnist möödub järgmisel kevadel 150 aastat. Tuleks teha järeltulijate kokkutulek. Kuna Margus on seda suguvõsalugu hoolega uurinud, siis on millest ka kokkutulnutele rääkida.

Edu mulle!

Monday, September 23, 2013

Vere kutse

See vedas mind mööda Peipsiäärt isaisa eellaste radadel. Pikk tänavküla tsaariaegsete punasest tellistest majadega ja teistsugustega ka.

Mälestuskivi 1941. aastal hukatutele, mille juures lihtsalt pean aeg-ajalt käima. Karl-Emil kui legend. Tema lugu, mida lapsed lasevad mul jälle ja jälle rääkida.

Edasi Maarja Magdaleena surnuaiale, kus on isa, tema vanemad ja tegelikult ka Karl ise. Sinna ta maeti saksa ajal ümber.

Ja siis mööda kaunist Vooremaad Kallivere külla, kus ees ootamas emapoolsed sugulased. Viljar ja Margus ja isegi tädi Helmi, kes on üheksakümmend kolm. Terane ja tubli. Ilus kodu ja lahke pererahvas. Pole näinud aastakümneid. Aeg on tuttavaks saada. Vanaduses hakkad ikka neid omasid igatsema. Et kust sa oled tulnud ja kes on veel peale sinu.

Ja siis koju tagasi, oma metsa ja sohu, mis on imenud su juured justkui vaakumiga endasse ja lahti ei lase.

Friday, September 20, 2013

Anne

Anne tuli mul ellu üle neljakümne või rohkema aasta läbi mu esimese raamatu, mille vastu ta huvi tundis. Kuna ta abikaasal oli siiakanti tööasju, võttis Anne vaba päeva ja tuli mulle külla. Saabus olude sunnil hommikul kell kaheksa! Juba see oli muljetavaldav. Mina tõusin kell seitse ja jõudsin end riidessegi panna. Nii varane tõusmine oli ka minu jaoks sündmus omaette.

Seega Anne. Õppisime ühes klassis esimesed kaheksa aastat, aga ega me teineteist tundnud seepärast veel. Tuttavaks saime täna. Täna tuli minu ja Aimari ellu seega kaks inimlikku sooja inimest.

Õnnestunud päev. Kusagil on MEIE INIMESED ja varem või hiljem jõuavad nad meie juurde. Selle eest tuleb tänulik olla.

Mu psühholoog andis mulle sellise koduse ülesande - panna iga päev kirja viis asja, mille eest ma tänulik olen. Neid asju on iga päev. Neid ei ole sugugu raske leida.

Saturday, September 14, 2013

Tõlkes kaduma läinud

Ma hoian end tagasi, et ei avaks telekat enne kuut, aga vahel see ikka juhtub. Ja siis ma kuulen seda Rosario teksti. Kuidas nad küll tõlgivad neid oma seepe. Kui kellelgi on vaja professionaalset arstiabi  või psühholoogi abi, siis see on tõlgitud elukutseline abi. 

Tule taevas appi! Pidevalt keegi vajab elukutselist abi neil seal.

Muidugi ma tean, et telekal on pult ja sellele vajutades võin ma vaadata oma lemmikseriaali "Must ekraan", aga tore oli natuke viriseda.

Thursday, September 12, 2013

Pisut parem päev

Aga mis selles oli? Ma pean väga kõvasti pingutama, et tänane mulle meenuks, mõistate?

Ärkasin hea tujuga, sest olin magada saanud. Siis kiire pesemine ja märja peaga linna minek, sest kiire oli. Vaja oli sularaha võtta ja ära anda.

Siis oli äkitselt aega küll. Läksin juuksurisse ja föönitasin pea kuivaks. Pillet polnud tööl, tema föön seisiski jõude. Kohe hakkas parem ja soojem ka.

Mõned telefonikõned ja raamatu üleandmised.

Aega tuli parajaks teha, sest raamatukogu polnud veel avatud. Kingapoes nägin väga armsat vaatepilti. Naistekingade riiulis istus titt, lutt suus, ja proovis kingi jalga. Müüjanna sõbranna tütar. Soovitasin üles pildistada ja kohe feissbukki riputada.

Raamatukogust võtsin viis Ira Lemberit. Mul suva, mis tsükli mitmes osa, loen neid läbisegi, rahustavad.

Siis koju ja koeraga üks tiir. Ma pean oma tütardele üles tunnistama, et Kõu sai endale selle teise haggis`i, mis oli pool suve külmkapis seisnud. Tegelikult sai ta endale ka selle esimese, mida ainult pisut näksisin. Olin aastaid haggis`it nuianud, kuigi tüdrukud püüdsid veenda, et see ei maitse mulle. Tõesti. Spetsiifiline kasukas. Mingi sajanditevanune retsept kindlasti. Haggisietapp mu elus on nüüd läbitud.

Helistasin pojakesele, pole teda terve suve näinud. Lubas tulla. Ainuke, kes asub kodumaa pinna pial. Teised on maailmas, aga sellest olen ma juba rääkinud.

Lugesin kähku ühe Ira Lemberi läbi. Armas oli voodil lebada, päike aknast mu sääri soojendamas. Suviti on mu ülakorruse põrandavoodi ümber ikka virnade viisi raamatuid, ajakirju, ajalehti...

Siis tegin põhi- ja vaheilmakaartes neid töid, millest rääkisin ja oligi käes kirjutamise aeg. Ja õhtuse kurbuse aeg. Täna on see leebem ja tangid rinnus on lõdvemale lastud. Varsti saan põgeneda seriaalidesse ja siis juba tuleb Aimar.


Wednesday, September 11, 2013

Kurereha kiituseks

Tegelikult on väga hästi kirjutatud raamat ja väga kaunilt kujundatud raamat. Palju õhku ja ruumi ehk siis tühja paberitt. See annab hingata ja mõelda. Ja kurereha kujund on armas ning maalähedane.

Võtan tagasi ka oma sõnad enesekorduste kohta. Seda polnud üldse nii palju, kui algul tundus. Sügav kummardus, Heljo Mänd!

Oh, päike hakkab välja tulema. Küll on armsad need udused hommikud, mis lubavad voodisse jääda.

Mul ei ole veel plaani oma tänase elu jaoks. Vaatan feissbuki ja postkastid üle ning siis hakkan vaikselt otsustama, millises suunas minna.

Lõunas on peenar, mida rohida, põhjas koer, keda sööta, idas aiamaa, mida kaevata ja läänes tammik, kuhu uusi tammesid juurde istutada. Ja vahel on siis veel kirre, kus prügi põletada (mida ei tohiks), kagu, kust aialambid kokku korjata, edel, kus mutimulda koristada ja loe, kus puu alt õunad ära korjata.

Lähtun siis ilmakaartest. Mingi raamistik peab ju elul olema.

Tuesday, September 10, 2013

Halvimad asjad, mis juhtuda saavad

Sa avad kas vale siibri või su pliit lihtsalt mängib sulle vingerpussi ja ajab suitsu sisse. Kõik haiseb, süda on paha ja pea valutab.

Sa oled mullatööl, käes mullased kindad ja äkki tunned juuksekarva suus.

Su aju planeerib liigutusi pisut valesti ja klaaskann või potikaas lendab kildudeks, lõhkudas ka põrandaplaadi.

Niidad muru õunapuu all ja oks tõmbab sul mütsi peast. Oled solvunud. Omadele nii ei tehta.

Niidad muru astelpajude all ja paju oma astlaga torkab sulle valusasti sõrme. Ja südamesse, sest omadele nii ei tehta. Oled haavunud.

Aga muud midagi hullu ei saa maailmas juhtuda.




Minu saavutused

Juba eile otsustasin, et suveköögi hooaeg ei saa lõppeda ilma kotlettideta. Aastaid koosnes suvemenüü kotlettidest, muna ja jahuga praetud värsketest räimedest, värskest keedukartulist ja hapukoorekastmest sibula, tilli, hapukurgi või küüslauguga.

Sel suvel olen süüa teinud korra kindlasti. Küülikupada porgandi, pastinaagi ja mustade ploomidega. Muide, see et toiduvalmistamine täiesti ülejõukäiv näib, on sümptom. Ja eile siis need kotletid. Said tehtud. Täna hautasin võis porgandit ja pastinaaki. Pastinaak, mu lemmik.

Hommikul lõikasin klumbiäärt. Selleks on ka mingid spetsiaalsed riistad, aga mul on üks vana roostes nuga ja rohukamara kiskumiseks käpp. Igatahes sain villi sõrme peale, mis ka otsemaid katki läks. Vill. Näpul on nüüd aia.

Kirjutasin kaks luuletust. Üks depressiivne ja teine müstikasse kalduv. Depressiivne algab nii: minevik tuleb mu pääle nagu põgenev metsseakari... See sobib psühhiaatrile esitamiseks. On abiks diagnoosimisel.
Ja müstikasse kalduv algab nii: uni langeb mu pääle kui kumalase kuldne mesi...
Üsna sarnased algused, kas pole.

Siis tegin ploomidest, banaanidest, meest, ingverist ja võist magustoidu, mille ka kohe ära sõin. Süda on nüüd natuke paha.

Mul on veel muru niita, aga seda ma täna ei viitsi. Ma peaksin koridori ja kempsu koristama, aga seda ma ka täna ei viitsi. Mul on tiigi ääres rohida päris palju, aga seda ma ei viitsi päris kindlasti mitte. Pealegi on mul sõrm haige.

Ma tahan lamada. Heljo Männi "Kurereha" on loetud. Heljoke kordab end päris palju. Pole ime. Ma teen sama, kuigi olen kolmkümmend kolm aastat noorem.

Lamama.

Sunday, September 8, 2013

Ärevus

Teile, kes te psüühiliselt stabiilsed olete. Natuke eneseharimiseks, et kuidas see on.

See on nii, et olin muruniitmise lõpetanud. Väsinud. Pesin end ära, panin öösärgi selga. Ja siis see algas. Proovisin natuke telekat vaadata, riputasin feissbukki pildi üles. Ei midagi. Olla ei saa, rahu ei saa. Õhtupäike põhjustab seda ja mu üksiolek ka. Kui keegi on veel, siis pole nii hirmus, aga üksi lihtsalt EI JAKSA OLEMAS OLLA.

Läksin pestuna, kreemitatuna, öösärgis ja hommikumantlis, võtsin uuesti muruniitja ja niitsin veel tunnikese. Päikese poole ei vaadanud, hoidsin pea maas. Praegu on ta ka veel metsalatvades, aga ma ei vaata.

Pesin end uuesti, aga lõhnan natuke ikka bensiini järele. Proovin nüüd jälle telekat vaadata. Tablettideni ja uneni on ju veel aega.

Kvalifitseerime nüüd selle jutu seletuskirjaks, mitte lihtsalt depressiivseks ininaks, mida ta ka kahtlemata siiski on.

Kirjutamine ka aitas nüüd natuke maad edasi. Rinnutan nüüd pisut akna peal ja vaatan oma aeda. Robustad õitsevad. Põõsasroosid. Ostsin kolm väga nigelat taime, aga üles putitasin. Nüüd on ilus küll.

Saturday, September 7, 2013

Lilled, heinamaa, päikesepaiste...

Et miks ma koolis ei tahtnud käia. Sellesama pärast, mis pealkirjas öeldud. Põmmpea ma polnud. Ja mu elus on olnud aegu, kus ma olen õppinud nagu hull. Igasugune täiendkoolitus ja kursused ja mis kõik veel.

Vahepeal oli tore ka. Olla õpilane ja olla õpetaja. Aga valusad olid need lahkumised suvest ja kodust. Süda kohe tõmbus valust krampi, kui pidi minema. Nüüd ei pea enam kuhugi minema, aga see valu on meeles. Ja hirm, et äkki peab jälle...

Täna helistas mulle Heljo Mänd, tänas raamatu ja ilusate sõnade eest. Talle oli tuttav kohanimi Jördi, sest ta vanaisa ja vanaema heinamaad olid Jördil. Jah, neid nimetati Sompa meeste heinamaadeks. Jördi kuulus Sompa mõisa alla. Kes mu raamatut pole lugenud, ei saa praegusest jutust midagi aru. Ja Heljo Mänd soovitas oma viimast raamatut "Kurereha", et ta räägib seal palju Sompast. Kindlasti loen. Praegu loen Ira Lemberit. Selline rahustav lugemine enne und.

Ilus ilm oli see tänane. Lõpetasin oma puudeveo ja niitsin natuke muru. Lauspäike paistis terve päeva. Kõik võimalused olid teha seda, mis vaja teha. Jõudu nappis ainult.

Friday, September 6, 2013

Puuladuja heietused

Kümme ruumi küttepuud värava taga ja mul ladujad, üks Londonis, teine Brüsselis. Pole muud, kui hakka aga ise, kaaslaseks vaid haige selg. Kaks päeva olen ladunud, homme veel.

Esimesel päeval olin õnnelik. Tõesti tundsin midagi taolist, mida võibki õnneks nimetada. Ilm oli ilus, töö oli teha ja kooli ei pidanud minema. Ei õppima ega õpetama. Ma pole kunagi tahtnud koolis käia. See on mingi geen. Juba mu isa ei tahtnud ja lapsed ka mitte. Isa jäi kuuendas klassis sarlakitesse ja pärast ei tahtnud enam kooli minna, et on nii palju teistest maha jäänud. Kuna ta oli tark poiss, tuli kooliõpetaja koju aru pidama, et laps kooli saada. Isa jooksis eest ära ja õpetaja järele. Ei läinudki kooli enam, hakkas talus tööpoisiks. Pärast sõjaväes lõpetas kaheksa klassi ära.

Septembris oli see kooliminek nii valuline, pärast muidugi harjusin ära. Ema lubas mul vahel kodus ka olla. Mina oma lastel samuti. Ma ei saakski parima tahtmise juures enam õpetajan töötada, sest ma ei leia üles seda mõtet, mis on kooliskäimisel ja elul üldse. Aga see läheb juba depressiivseks ininaks.

Mina olen üks pirts-parts riidaladuja. Täna langes riit ümber ka veel, sest ma olin aluse halvasti teinud. Aga ma ei hüsteeritsenud, vaid ladusin uuesti ja paremini.

Puude ladumine on mõistlik töö. Kõik vanad tööd meeldivad mulle. Ega ma päris ilma tsivilisatsioonita ka ikka  hakkama saaks. Näed, klahve meeldib klõbistada väga ja väga.

Kõige õnnelikum olen ma üksinda. Üksinda kodus, mitte üksinda maailmas. Need on kaks väga erinevat asja. Näiteks kevadel, kui ma olen ülemise nurgatoa koristanud ja kiiktooli mõtisklema istunud, olen ma õnnelik, sest mõni tüdruk on kohe tulemas seda tuba hõivama.

Ja puid ladudes olen ma õnnelik, sest õhtul tuleb Aimar töölt ja toob mulle jäätist, kooki või kommi. Mul on kohutav magusaisu ja hommikul ärkan nälja peale. Ja pesu kuivab nööridel. See teeb mind väga rõõmsaks, et päike paistab ja pesu kuivab.

Nii palju õnne!!!

Monday, September 2, 2013

Kohtumine

Erutav päev täna. Olen nii erutet, nii erutet.

Panime ühe käsikirja ja illustratsioonid posti. Saatsime ühele konkursile. Ja üles end ei poo, kui keegi meid ei märka. Võtan süü enda peale, küllap oli sel juhul sitt tekst, sest illustratsioonid on lihtsalt üliarmsad.

Siis läksin klassijuhatajale külla. Ta on kaheksakümmend viis ja terane nagu õmblusnõel, ainult jalakesed ei taha hästi liikuda. Ta oli minu külaskäigust pisarateni liigutatud, ma ise ka. Loomulikult viisin talle oma raamatu. Tahan teada, mis hinde saan. Mu klassijuhataja oli ka mu eesti keele õpetaja.

Seal olles helistas minuaegne koolidirektor ja teada saades mu sealolekust, SAATIS TERVISI! Mõistate, see väärikas daam, keda ma kartsin nagu tuld, saadab nüüd mulle, kunagisele plikakesele, tervisi. Sama stsenaarium kordus ka vene keele õpetajaga.

Noh ja oligi kõik. Palju siis minu erutamiseks vaja.

Sunday, September 1, 2013

Cedricu dressipluus

Depressiivne nädalavahetus. Üksi. Tunnid venivad nagu haige koera ila. Talumatult raske on olemas olla. Ühegi töö juures kaua ei püsi. Ootan õhtut ja pimedust, et saaks tablette võtta ja magama jääda. Seriaale pole. Elurütm täiesti rikutud.

Ainus hea asi on Cedricu dressipluus. Kandsin seda terve päeva. Koera jalutades ja aias kitkudes. Eelmisel sügisel tuli Liisbet Prantsusmaalt veini tegemast, seljas mingi kleiditörka, jalas baleriinad ja soojenduseks Cedricu dressipluus - mustast puuvillast, kapuutsi ja mõne auguga. Cedricu töödressipluus. Nõelusin augud kinni ja pesin Prantsusmaa viinamarjaistanduste töötolmu välja.

Kuidas mulle meeldivad noored naised, kes julgevad nii riietatuna reisida maailmas. Nad on ägedad, palju ägedamad, kui need, kes alati perfektselt meigitud ja laitmatult riietatud.

Cedricu dressipluus oli mu tänase päeva parim asi. Peale selle veel kolm peotäit vürtsikaid kreeke. Peabki korjama hakkama. Ja magusad õunad. Sordinime ei teagi. Vanaisast peale on selle õunapuu nimi Magus. Ta pillab maha just nii palju, kui ma süüa jaksan.

Pruunide kaselehtede all märkasin tavavahelikke. Minu vanaema ajal olid need veel söögiseenteks, nüüd ammu mitte. Olin ettevaatlik, et mitte tõmmuriisikaid leida, ma ei viitsiks nendega midagi teha.

Kaks aiatooli ootavad parandamist, ebaküdooniad korjamist, muru niitmist, mutimuld koristamist ja veel ja veel ja veel.... Ma ei jaksa praegu.

Tuesday, August 27, 2013

Pillest inspireeritud

hilissuvi heegeldas linikud
laotas rabajärvede pääle
tuli sügis ja korjas need kokku
tehes ruumi rabade jääle

pisut punast ja pisut kollast
tõmbas pintsliga siia ja sinna
kureparved said kätte sõnumi
et tuleb reisile minna

hoopis teised oli nüüd hommikud
hall valitses varaseid tunde
alles pärastlõunal tõi päikene 
südamesse soojema tunde

pole parata talv on tulemas
ta varsti on siin ja praegu
ja meie otsatus kaamoses
jääme ootama rõõmsamaid aegu




Sunday, August 25, 2013

Mis mahtus tänasesse päeva

Halva tujuga hommik, mis paranes ruttu hea tujuga hommikuks.

Nõudepesu.

Naabrinaise juures käimine.

Klaverimäng. Merikanto "Valse lente". Kümneid kordi järjest. See läks maniakaalseks, kuidagi ei suutnud lõpetada.

Pesu nöörilt ära toomine ja kokkulappamine.

Jäätise, šokolaadi ja õunakoogi söömine tohututes kogustes.

Painav mõte, et tahan ka endale hortensiat, mille õied muutuvad valgest punaseks. Annel on selline.

Diivanil lebamine ja telekast liikuvate piltide vaatamine.

Kahe porikärbse mõrvamine katuseukse aknanurgas.

Kas polnud mitte üks täiuslik päev?

Tujutõstja

Teen silmad lahti hommikul üheksa null viis. Tuju väga sitt. Serotoniini üldse mitte ajus, dopamiini samuti. All korrusel aga külalised ootamas hommikukohvi. Omad küll, aga süüa tahavad ikkagi. Ei mina lähe kuhugi. tõmban teki üle pea.

Siis heliseb telefon ja meeshääl küsib, et mis koht see on. See on minu voodi, vastan. Ma olen oma voodis praegu. No mida muud vastata. Mees ehmus vist pisut ja arvas, et vale number. Aga minu tuju paranes kohe, tõusin ja kobisin allkorrusele.

Seal juba kõik mõnusasti söömas ja kohvitamas. Jõin isegi kohvi. Ime küll. Sulandusin libedasti seltskonda. Seltskond oli ka hea, pean möönma. Eks lugejad ise tea, kes neist mul eile külas käisid.

Nüüd on kuidagi vaja jälle tavarütmi saada ja eilse peo nõud ära pesta ning siit-sealt kõpitseda.

Õnneks, et mina ei pea kooli minema. Ma ei oskaks mõõta stressi suurust, mis sellest tuleneks. Palju toredam on oma kunagiste õpilastega feissbukisõber olla, kui neile midagi õpetada ja hindeid panna.

Kooliaeg on nüüd minu jaoks minevik. Aamen.


Friday, August 23, 2013

Ei suutnud kiusatusele vastu panna

Lubasin ju, et enam blogisse luuletusi ei kirjuta, aga näe, ei pea sõna. See on kindlasti mingi edevus, aga panen kirja ja kohe on parem.

Istusin täna siis oma heinasaras ja lüdisin põldube. Ube on  liiga palju, sest sööjad puuduvad. Muidu mu kaks oasööjast tüdrukut aitasid palju kaasa, aga nüüd on üks Brüsselis ja teine Londonis ja oad kõik alles.

Ilusad suved olid need, kui õhtul enne filmi tormasid plikad põllule ja korjasid ämbritäie oakaunu, et neid filmi ajal jahvatada. Tavaliselt haakusid oad ja Hercule Poirot.

Ja kui valusaks mu ristluud jäid pärast seda istumist ja nokitsemist ning siis hakkas heinasara minuga kõnelema. Tõin toast kähku pastaka ja paberi, et midagi ta jutust kaduma ei läheks.

vanade heinasarade vaikuses
lõhnab hobuseriistu ja tolmu
jõude vikatid, rehad ja hangud
palju higi ja tööd on siin olnud

vanade heinasarade vaikuses 
langeb pragudest päikesekiiri
ammu olnud heinavirnade all
sibab väikesi karihiiri

vanade heinasarade vaikuses
konutab aegade tarbetut kola
vanade heinasarade vaikusel
on lapsepõlvesuvede kõla



Tuesday, August 20, 2013

Kaera-Ants ja Oginski Polonees

Kaera-Ants on see küpsis. Olen neist juba end jämedaks söönud, aga jälle palusin poest tuua. Homme tulevad mulle kaks tädi külla. Pakun siis tee kõrvale.

Ja Oginski Polonees ongi Oginski Polonees. Valli rääkis, kuidas ta kõik muusikaõppeasutused sellega alustas ja lõpetas ning alati viiele mängis. Akordionil. Mina astusin ka peda koorijuhtimisse sellega sisse. Klaveril.

Otsisin siis noodi välja. Täiesti sõrmedest kadunud oli lugu. Harjutan nüüd. Jumala rahustavalt mõjub. Ja mängida on minusugusel seal küll. Eriti neid kuueteistkümnendikakorde mõlemas käes. Mitte ei jõua tempos ära mängida.

See klaver on üks tänuväärne riist. Tema aitab mul eluga edasi minna. Teine hea asi on muruniitja. Tema ka aitab. Ja kolmas on arvuti oma klahvidega. See laseb igasuguseid asju kirja panna. Ekraan kannatab kõik välja. Nii kui hakkab peas midagi keerlema, jooksen kohe ja panen kirja. Ja nii mitu korda päevas. Panen kirja ja hakkab kergem.

Neljas hea asi on Tuhat ja üks ööd. Ma tean, et kell kuus võin ma heita diivanile ja kaheks tunniks eralduda teise reaalsusesse. Kaks tundi jälle elu lühemaks kulutatud.

Lipp lehvib. Täna on ju pidupäev.

Monday, August 19, 2013

Perpetum mobile ja roosa kaustik

Eile õhtul pool seitse mõtlesin, et niidan natuke muru, et nii ilus õhtu. Niitsin, niitsin, siis mõtlesin, et niidan paagi tühjaks. Niitsin. Niitsin. Ei midagi. Mul juba kopp ees ja täielik siiber, aga ei midagi. Lõpuks lausa jonni pärast jätkasin. Kord olen ma murukale juba alla jäänud. Tookord oli kuum ilm ja ka paak ei tahtnud kuidagi tühjaks saada. Andsin alla.

Eile siiski võitsin. Üheksasks lõpetasin, jõudsin uudiseid vaatama. Nüüd näen, et üks tutt kasvab. Varsti lähen, kui ilm laseb. Ei mingit promenaadi täna.

See kaustik. Mul on seal üks lugu. Üle kahekümne aasta tagasi kirjutatud. Tahan selle nüüd ära lõpetada, aga ei leia kaustikut. Panin selle silma alt ära. Ise ka ei tahtnud lugeda, aga nüüd tahan. Loole on lõpp olemas.

Ma loodan, et seda ahju ei visanud.  Mõned asjad peavad väga kaua ootama, et neid vaja läheks. Asjad ja inimesed. Mõned terve elu. Ja vahel on nii, et õige hetk on käes, aga seda asja või inimest polegi enam.

Või tuleb teda hoolega otsida.

Friday, August 16, 2013

Maa peale tagasi

Katsun oma elu nüüd tavarütmi tagasi saada. Terve nädala on kestnud raamatupohmell. Iga päev on keegi käinud ja mina kedagi külastanud. Muruniitmisest, kurkide marineerimisest ja õunte korjamisest pole juttugi.

Igal hommikul ärkan tohutu näljatundega. Täna kell seitse. Koperdasin alla ja tõin endale voodisse ühe šokolaadikommi ja kolm viilu Kadrianne (võib-olla on nimekuju teine, aga mulle meeldib nii) küpsetatud puuviljaleiba, mis on pärit veel peoaegadest ja kenasti ära kuivanud. Kuivanud leib on topeltmaitsev. Jaa, voodi on tõesti nüüd puru täis.

Ja siis ma magasin täiega edasi. Üheteistkümneni.

Nüüd ma vaatan natuke aias ringi, teen mõnda tööd ja umbes kell kolm pakin mõned raamatud ja jälle teele. Mäetagusele ja siis Pajusisse.

Kardan, et hakkan vigisema ja tahan varem minna. Eks näis.

Tiina ja Eha! Olen kaotanud teie aadressid, muidu oleksin ammu raamatu saatnud.

Wednesday, August 14, 2013

See on nüüd otsustatud

Sellest hetkest ei avalda ma blogis enam ühtegi luuletust. Ilmutan luulekogu. Või noh luulevihiku. See on kõik Viia süü, tema mulle selle kärbse pähe pani ja Annikky kiitis veel takka.

Ma ei saa ju kõiki luuletusi teile ette ära näidata. Siis te mu luulekogu ju ei taha.

Vaja on Mariat. Ta illustreerib. Aga koju tuleb ta alles sügisel. Pean nii kaua kannatama.

Ma juba sisestasin need, mis ilmutamisele lähevad. Katsusuin depressiivse ila kõrvale jätta, aga päriselt ei õnnestunud. Aastad 1992-2013 siis.

Aga kui on keegi, kes mu Kotinukaraamatut lugeda tahab, siis andke märku. Raamatuid veel on.

Viiale

läänest läheneb äike
kuulen tuult ja mürinat
olen üksi ja olen väike 
ainult koduvein ja šokolaad

ja minu enese valu
mida teised ei tunnista
aga mina jälle ei talu
kui minu valu ei usuta

varem ma arvasin nõnda
et muud üle ei jäägi
kui eneselt elu võtta
sest muidu teised ei näegi

ei näegi mu hinge sisse
minu otsatut valusat valu
ma uskusin minemisse
otse taevasse ummisjalu

siiski on mõned antud 
kes näevad mind südamega
ma saan otse kui kätel kantud
...............................................












Monday, August 12, 2013

Öö kaheksa mehe ja ühe naisega

Taustal mängib praegu nende CD. Pange Poiste. Mu unistus oli saada meeskoori dirigendiks, aga musikaalsust ei jätkunud. Ilmselt poleks ka viitsimist olnud. Aga Valli on laulnud nende meestega kakskümmend viis aastat.

Laulvad mehed on omaette kategooria. Midagi hoopis rohkemat kui mittelaulvad. Ja väga palju alkoholi kulub ja hirmsasti tuleb aasimist ja nalju.

Ja hoopis huvitavam on kuulata ümber koduse laua kui kontserdil, sest siis ma olen laulu sees, ma saan jälgida seadet, kõiki hääli. Ollakse purupurjus, aga see ei loe, lauldakse ikka.

Ühel hetkel tulevad meie duetid Valliga. See on minu jaoks imeline kogemus. Esimest korda nii laulda kahe emase umbaldiga, mehed ümberringi imetlemas ja kiitmas me häälte sobivust. Ma ei suuda laulda muud kui viisi, seega pean oma madalat häält upitama. Nüüd ainult kähisen.

Küll laulaks, aga vähe on Armas Jumal mulle seda va musikaalsust andnud.

Aga mis teeb Valli. No klaver muidugi, aga ta tõmbab kortsu. Laia lõõtsaga. Võimas naine. Kuidas ma teda armastan!

See oli üks imedeöö. Kahju, poisid, et te mu blogi ei loe. Võiksite. Ma kuulan teid nüüd edasi ja meenutan.

Saturday, August 10, 2013

Pidu hakkab, pidu hakkab...

Tahan, et see juba hakkaks. Tahan, et keegi juba tuleks. Panin selga oma takuse hame ja tõmbasin rahvariidevööga kõvasti kinni. Huuledki värvisin juba ära, silmad ka.

Kõik ettevalmistused on tehtud, toolid õue peal reas, lipp lehvib.

Ega ei viitsikski midagi.Lihtsalt olen ja mõtlen. Asju peab meeles pidama ka, kuigi mul on kõik paberil kirjas. Et ma ei unustaks roose jahedast välja tuua. Ei julge kõiki asju valmis ka panna. Äkki tuleb vihm. Siis peame tuppa varjule põgenema. Küll meil saab siis alles kitsas olema, aga mis teha.

Olen juba ette väsinud. See on see kõrge stressitundlikkus. Ka heale stressile. Kuidas seda nimetati? Eustress? Igatahes mind väsitavad võrdselt nii negatiivsed kui positiivsed emotsioonid. Viimased vaata, et veel rohkemgi.

Loomulikult ma tahtsin ja ootasin seda päeva. Lollid ütlevad muidugi, et ise tahtsid, mida sa nüüd pirised. Ega need psüühiliselt stabiilsed ei saa ikka mitte sittagi aru.

Kolm ja pool tundi veel peo alguseni, sõbrad.

Friday, August 9, 2013

Lase tuulel oma pea puhtaks puhuda

Läksin ilmselgelt liigvara linna. Ei kohanud ma ei oma hingekarjast ega ajakirjanikku. Jätsin raamatu nende töölauale ootama.

Aega hambaarsti juurde minekuks oli veel küll ja küll.

Istusin jahedas kirikus ja mõtlesin. Sama tunne, nagu tookord lapsepõlves, kui vanaema ka ühel suvepäeval mind kaasa võttis tühja kirikusse. Vaatasin Õnnistegijat ristil ja lihtsalt kergem hakkas.

Siis istusin laste mänguplatsil ja tahtsin rakendada suurlinnade meetodit - vahtida inimesi. Kahjuks oli vahtida vähe. Mõned rippkõhtudega äsjasünnitanud naised, tited vankris. Mul on hea haukuda, sest võtsin küll iga oma nelja lapsega kakskümmend viis kilo juurde, aga see kadus ja mu kõht tõmbus trimmi päevadega.

Seal laste mänguplatsil oli atraktsioonide all selline pehme põrand. Vahepeal siiski kõva kivisillutis. Seal need pätakad jooksid siis ohtlikult vänderdades oma kõverail jalgeil. Naeratasin isegi mõnele poole suuga. Lapse- ja loomapidamine pole üldse enam minu teema. Võib-olla see veel muutub.

Aga tuul puhus seal hästi läbi pea.

Lõpuks jõudsin ihaldatud hambaarstitooli. Tõeline imedemaa ja nõiaköök. Kõik need värviliste peadega nööpnõelad, millega ta mu kanaleid torgib. Hea lõhnaga pastad ägedates tuubides. Ühte ora tuli korduvalt välgumihkli leegis hoida. Ja valu mitte sugugi. Oivaline.

Nüüd siis kartuleid pesema ja praadima ning küüslaugukoorekastet valmistama.

Thursday, August 8, 2013

Pühade laupäev

Enne seitset läks juba uni ära. Kiikasin feissbukki, et kes mu raamatulugu laikinud on. Enamus armsatest ja heatahtlikest olid. Mõni kade mitte. Oleme ju eestlased!

Hommikusöögiks leidsin õunapuu alt kaks Martsipani. Üks juba nii valmis, et kohati läbipaistev.

Nüüd siis kähku pesema ja hambaarstile. Pean enne veel natuke õmblema, sest Liisbeti kleidil, mida täna kanda tahan, on mõni auk.

Ja lõuna ajal tuleb see mees - sponsor, kes tahab mulle homse päeva jaoks viiskümmend roosi kinkida, et ma neid siis külarahvale jagada saaksin. Kas pole mitte vaimustav?

Vahepeal oli küll mõte, et põgeneks raamatu esitluse ajaks kodust, aga see läks üle. Te ei pea muretsema.

Friday, August 2, 2013

Kuidas Katrin öösel kell kaksteist rattaga koju sõidab

See on teine Katrin. Lahendasime ära poolteist pudelit veini ja pooled maailma probleemid ning oligi käes tintmust öö.

Võtsin taskulambi ja saatsin Katrini maanteele. Sealt paistsid juba linna tuled. Ise läksin koju tagasi. Hirmus põnev oli. Sooja ja külma udu hoovused vaheldusid, kodutuled paistsid ja Kõu haukus laisalt.

Katrin püsis kindlalt sadulas. Jõudis ilusti koju, helistas mulle. Tore õhtu oli.

Luuletus on kirjutatud veel kaine peaga.

olen iseenda õde
vahel vanem vahel noorem
olla iseenda õde 
see on kanda raske koorem
see on kannatus ja piin
rõõm ja nauding läbisegi
murtud süda murtud tiib
teevad valu teiselegi
olen iseenda õde
vahel tark ja vahel rumal
olla iseenda õde
selle käsu andis Jumal
olen iseenda õde 
see on mulle antud saatus
see on mingi hämar tõde
eludraama kolmas vaatus

Diagnoos võiks olla lõhestunud isiksus.

Thursday, August 1, 2013

Kuidas Katrin uut autot ostab

Kõige paremad külalise on Katrinid. Eilsest on mul üks Katrin külas ja homme tuleb teine.

Katrin tahab uut autot, sest tema "Citroenil" hakkab garantii ja liising läbi saama. Katrin tahab nüüd paremat autot, aga mitte suuremat liisingut maksta. Ta tahab oma auto tagasi anda ja uuega välja sõita, aga midagi vahelt maksta ei soovi. Just täpselt nii ta automüüjale seletas. Ja uskuge mind, nii see läheb.

Imeline naine. Teab kõike, teeb kõike, tunneb kõiki. Saab alati seda, mida tahab. Praegugi hoiab siin mind, kaitseb päikeseloojangute eest, mida üksi oleks liigvalus läbi elada.

Sõitsime täna Pühtitsa kloostrisse. Seal oli pidu - püha Serafimi päev. Ostsime kakukese nimega monostõrski hleb. Noh selline kuiv kakuke, aga huvitav. Ja veel ühes ja teises kohas sõitsime ringi. Ma oleks nagu ümbermaailmareisilt tulnud, aga Katrinil pole midagi viga.

Ja siis oli kohalikus lehes minuga intervjuu selle raamatu kohta. Olen nüüd kuulus kirjanik. Hahahahahaha....

Side lõpp.

Tuesday, July 30, 2013

Blogike, blogike

Blogike, blogike ekraani peal. Mida sa tahad, et ma kirjutaksin?

Kuu peale kõik need ennasttäis kuud ja mingu metsa kõik aknast paistvad metsaladvad. Ühtegi luuletust pole kusagilt tulemas.

Mul on seljas tosin aastat vana suvekleit. Üle mitme aasta panin. Ilus kleit, aga keegi on seda natuke söönud. Täna saatsin selle kleidi õmblejale feissbukis sõbrakutse. Ta võttis küll vastu, aga kas ta mind ka mäletab?

Muide, ühte Annikky kleiti on ka söödud. Koid? Pole ühtegi lendamas näinud.

Kleidi panin sellepärast, et lootsin mõnda meest külla tulevat, aga see lootus ei täitunud. Veel on mul üll Maria kampsun, mis lõhnab mingi brittide pesuvahendi järele.

Prantslastel oli õigus! Otsi naist! Vot hoopis üks naine tuleb mulle homme külla või ülehomme.

Ja siis me teeme tüdrukuteõhtu.

Sunday, July 28, 2013

Ilusad inimesed

Viimati nägin neid Viimsis ühel sünnipäeval. Algul vaatasime mingit suvetükki. Mitte ei mäleta. Ja siis oli pidu.

Ja seal olid. Naised. Sellised pikka kasvu ja tugevad. Kallilt riides. Heledad pükskostüümid. Oli nii blonde kui tumedamaid. Mingi üks kamp. Sugulased.

Nende seltskonnas tunned end hästi. Nad võtavad su omaks. Nii nagu Suklese naine mind Haapsalu Kultuurikeskuse vetsus kunagi vaatas. Tunnustavalt. Olin siis Haapsalus uus nägu. Ta vaatas nii, et olin ilusate naiste hulka vastu võetud.

Igatsen selliste järele. Just neid Viimsi omasid. Ma ei tea siiani, kes nad olid, aga mäletan.

Ja mehed? Mehed olgu lihtsalt õilsad ja mõõgaarm näos.

Ööke mu õeke

tule ööke mu õeke ja kata mind tekiga
loe mulle muinasjuttu ja istu siis valvama
kuni ma magusasti une hubase hõlma all
unenägusid vaatan sellel suveööl sumedal

unenäod on nii kaunid täis hääli ja värvisid
ja ilusaid inimesi ja ilusaid lillesid
ja unenäod on kõik helged ei ühtegi koledat
ja unes ma unustan selle mis on päriselt olemas

unes on armunud mehi silmis kirge ja kannatust
unes on tantse ja laule ja imelist ilmutust
ja magusaid lõhnu on unes mis panevad joobuma
ah kesta veel kesta veel uni ma ei tahagi ärgata

Thursday, July 25, 2013

Hall hommik

hiline laisk juulilõpu hommik pärast halba unenägu
hallist taevast tibab uduvihm 
ja niidetud murust kasvab välja mutimullahunnikuid
nagu seeni pärast vihma
mitte midagi ei viitsi ega taha teha
päikest pole kes tööle sunniks
armastan hilissuve kui kõik on juba küps
ainult et millal see suvi oli
millal olid need pikad valged ööd
kõik möödub nii ruttu
herned on juba läbi
tillid kõrged ja vihmaga maha langenud
ma ei tea mis toimub kõrvitsadžunglis
pole sinna vaadanudki mitte
linnud veel ei kogune parvedesse
mu lapsed kogunevad et lennata Brüsselisse ja Londonisse
mitte küll alatiseks aga siiski on see pigem kurb
vana maja ülemistesse tubadesse saabub vaikus
käin seda kuulamas ja mõtisklemas elu kaduvuse üle
õuekask loobib juba kollaseid lehti
lilled on enamuses ära õitsenud
lootus on floksidel ja kukeharjadel
tegelikult on praegu pigem kesksuvi
loodus on võtnud hetkeks aja maha
küllap tuleb veel kuuma päikeselõõska
jõuab tagumikkugi praadida ja kaevutünni juures end karastada
mitmeid kordi tuleb veel muru niita ja istutusalasid rohida
mustsõstrad moosiks keeta
eile kui mustsõstraid põõsast sõin
jooksis me aias võõras must kass
tahaks sõita mööda eestimaad
mööda neid niidirulle täis põldudest ja õisi täis aedadest