Monday, December 31, 2012

Lõpp

Ma tean, et mu blogi kommenteerida ei saa. See on enesekaitse. Aga kellelgi pole keelatud mulle feissbukis oma poolehoidu avaldada ses küsimuses.

See aasta lõpeb täiesti paanikavabalt. Pean koera jalutama ja söötma. Puid tuppa kandma ja ahju kütma. Ballikleidid panipaika tagasi viima. Neid ei laenutatudki.

"Supilinna surmad" on pooleli. Ema raamatu pean veelkord üle vaatama ja mõned kohad jälle ümber kirjutama.

Praad tuleb ka ahju pista. Aga see on ka kõik.

Las lõpeb see aasta, las tuleb uus, las möödub elu. Mina ei saa siin midagi muuta.

Sunday, December 30, 2012

Minu koolipoisid

Räägivad minuga feissbukis juba teist õhtut,

Nüüd nad on juba suured mehed, kuid neil on minust meenutada midagi head. Järelikult ma pole elanud asjata.

Meeli, sulle saadeti  Portugalist palju kallisid.

Muide, käisime täna kontserdil. Bella Italia! Tallinna Kammerorkester ja Olari Elts. Monteverdi, Rossini, Respighi, Mendelsshon- Bartholdy, Wolf - Ferrari.

Kahjuks ei mängitud Lamborghinit, Maseratit ega Ladat.

Thursday, December 27, 2012

Pie Jesu

Ammu on see lugu mulle meeldinud. On ka mu matuselugude repertuaaris. Aga kuna ma surnust peast võib-olla nii hästi ei kuule, siis kuulan elusast peast.

Paar päeva tagasi Liisbet ja Maria muudkui laulsid ja ma tellisin üha uuesti. Ja nad laulsid üha uuesti, sest ise ka olid loos nii sees.

Tüdrukud on läinud ja nüüd kuulan, kuidas Sissel laulab. Teisi ei taha. Ainult teda. Muudkui istun ja muudkui kuulan.

Ühel hommikul tuli raadiost mingi laul, mis mulle nii hästi sobis. Üldse ei tea, mis laul, kes laulis. Mingi naine. Eestlane. Kust ma saan selle laulu? Oma laulu ei leia ma üles äkki?

Läheksin mõni pühapäev kirikusse, aga no mitte ei jõua kümneks kohale. Ma ärkan üksteist ju. Kümme aastat olin ma iga pühapäev kell üheksa oreli taga ja mängisin enne teenistust koraalid läbi. Need ajad on nüüd minevik.

Ühel talvehommikul läksin kirikusse. Ju mul oli jälle depressiivne episood, sest ma nutsin pargis täiest kõrist. Üks vana vene mees tuli mulle vastu ja ütles:"Ära nuta, kullake, sa oled nii noor ja ilus ja sul on kõik veel ees!"

Ma arvan, et see mees on nüüd juba igavikus. Olgu tal kõik hästi seal!

Vaadake üles

Õhtutaevas oli imeline. Sinised, lillad, punakad toonid.

Ime siis, et üks kirjutas koorilaulu:"Kui kaunis on elu siin põhjataeva all..." Aga ma ei mäleta kes. Mõni Mart Saare moodi mees. Ja see oli väga ammu, kui inimesed veel taevasse vaatasid. No tänapäeval on ka muidugi üksikuid hulle.

Oleme korraldanud perseiidide saju ühisvaatlusi katusel lamades. Selleks on lamekatus väga sobiv. Päevitamiseks ka. Aga muidu ebapraktiline põhjamaistes tingimustes. Sajab läbi sealt, kus ise heaks arvab.

See õhtutaevas oli mu päeva kõige tähtsam asi. Jalgealune oli küll hirmus libe.

Jõulud on üle elatud. Jumal tänatud.

Sunday, December 23, 2012

Uni ei tule

Olen nii palju lugenud täna ema mälestusi ja luuletusi. Et teda mõista ja temast kirjutada.

Me ei olnud väga lähedased. Mina olen üldse üks väga üksik äraeksinud hing selles maailmas.

Aga teha pole midagi, kuidagi tuleb see elu "läbi põdeda", nagu ütles Madis Hint.

Kahekümneaastase poisi luuletus. Nii kirjutab ainult see, kes saab noorelt surma.

Lugege seda ise Mati Hindi raamatust, aga lõpp kõlab nii:

Jää hüvasti, patune Maa!
See elu saab läbi meil põetud.
Mullast me oleme võetud,
kuid mullaks me enam ei saa.

Milleks me küll saame?

Kõik ei saa

ju korraga jõuluõhtul kodus olla. Lihtne matemaatika.

Kui on pere - ema, isa ja lapsed, siis tuleb valida, kas minna ema või isa vanemate poole. Mõned vanemad on väga pretensioonikad ning nõuavad just enda juurde.

Mina kohe kardan neid jõuluaegseid sõite libeda ja tuiskudega. Ma ei solvu, kui te ei tule, olen öelnud. Keegi ikka tuleb.

Palun jääge ellu oma jõulusõitudel, kiirustades koju!!!

Saturday, December 22, 2012

Kõigi maade suitsiidsed, ühinege

laulavad lained ja ümiseb liiv
elu on viiv-viiv-viiv
ei tea kust sa tuled ei tea kuhu lähed
meelitab taevas ja kutsuvad tähed
seal tähtede taga ongi vist midagi
nii ütleb laul ja tunnetab südagi

Ongi käes

Jõulutunne.

Maja on külm nagu hundilaut. Minul pole energiat seda soojaks kütta. Ega puud üksi sooja ei anna, hing tuleb ka ikka sisse panna.

Kass on uude koju tulekust stressis ja minu tuju sellest sitemast sitt.

Tahan kräunuda. Kräunungi.

Ainus lootus on see, et kuna elu käibki up and down, siis võib tulla ka minul mõni helgem hetk.

Võtan oma kirjatööd käsile.

Thursday, December 20, 2012

Eestimaa talv

nii valge et pimestab
nii vaikne et kurdistab
nii habras et puruneb
nii jäine et murrab
nii pikk et vaevab
nii külm et põletab
nii paratamatu et hirmutab
nii lootusetu et surmab
nii kaunis et lummab
nii kordumatu et üllatab
nii erakordne et hämmastab
nii tavaline et tüütab

Kuidas jõulud üle elada

Tõepoolest. Maailm on jõudnud sinna, et see on meedias üks põhiküsimusi. Psühholoogid ja psühhiaatrid on tagajalgadel. Suitsiidide risk on kõrge. Ei olnud sellist probleemi ei minu ega mu vanemate lapsepõlves.

No mina olen täielik mässaja ja ei lase end kommertsist kaasa viia.

Aga mida ma tahan on see, et me tüdrukutega läheme jõululaupäeva õhtul kirikusse ja laulame seal nii liturgiat kui ka koraale. Hästi valjult. Kõige suurem kisaja olen mina.  Ja siis tuleme kindlasti JALGSI koju. Sumpame lumes.

Kõik lapsed ei pea tingimata KOOS kodus olema, aga keegi kindlasti. Muidu oleks kurb.

Ja süüa teha ma ei viitsi, seda te juba teate. Ka ei taha ma pidulikel söömaaegadel osaleda, vaid ikka vaikselt kusagi lamada.

Kingitusi ma ei tee.


Tuesday, December 18, 2012

Hindid

Mind paneb imestama, et ma ei teadnud Madis Hindist midagi. Matist küll. Meil on kodus käibel nali, et kui mu eesti fillist sohimees eesti keele grammatikas eksib, siis küsin:"Kas Mati Hint nii sind õpetas?" Ja tema vastab, et ei olnud sellel loengul, jõid Allan Roosilehega veini.

Astrid Kannel oli tuttav nimi ammu enne tema ülikooli lõpuaktust. Samal ajal lõpetas ka Annikky ja Tiina üks poegadest. See oli varajastel nullindatel. Madis oli siis juba surnud.

Nende kolme seos tuli välja tänu Imbile ja raamatutele. Mati raamat on täis valu ja süütunnet. Mõistan. Üks depressiivne tunneb ikka teise ära. Madise oma mõjub mulle hästi. Umbes Andrus Kasemaa fenomen. Noor mees, aga niimoodi kirjutab.

Muide, madal päike paistab Joosepi rehealuse katuselt mulle otse silma hetkel. Ma ei näe enam midagi, aga ilus on.

Mõni hetk on kohe väga-väga ilus.

Monday, December 17, 2012

Jälle tagasi Maal

Pärast eilset emotsionaalset õhtut suutsin lõpuks ikka uinuda. Manustasin selleks ka topeltdoosi uinuteid.

Vaatasin väga palju ja erinevaid unenägusid. Ja kõrgel olin, tähed käega katsuda. Kuldsed tähed tumedal taustal. Palju. Meelitasid ja kutsusid.

Ja siis äkki. Nagu magnetiga tõmmati vastu Maakera tagasi. Kähku ja valutult. Ärkasin imestades. Jäin pimedust vahtima.

Kui ma juba tagasi olen, lähen siis juuksurisse.

Sunday, December 16, 2012

Pole hullu

Noh, brändit joodud ja Astridit kuulatud. Pole vigagi. Elu nagu lill. Alkohol on imeline ravim.

Pliidile tegin ka tule alla.

Jäänud on vaid küsimus, kes mulle rohkem meeldivad, kas mehed või naised. Muusikas. Dirigentidest raudselt ainult Anu Tali, sest ta on lihtsalt imeline pisiolevus oma blondi hobusesabaga ja vaimustava koreograafiaga orkestri ees.

Eile kuulasin triot "Romance". Vene naised laulavad vanu romansse. Hirmsasti meeldivad need naised. Aga kui Rain Simmul sedasama teeb, siis meeldib ka.

Ja kui mistahes mees kitarre kätte võtab ja mantli üle õla, siis mina murdun. Raudselt.

Seega olen muusikas biseksuaal.


Persse see emotsionaalsus!

Istun täna heauskselt Kirderanniku koori kontserdil. Ja mis juhtub. Kolmas laul on "Mu meel unus". Tähtis laul juba tosin aastat vähemalt. Kaplinski ja Tuksam ju!

Ja siis need kuradi mehed kitarridega ka veel sinna juurde. Ja ma hakkan lihtsalt pillima. Nüüd olen täitsa liimist lahti. Ei ma taha tuld pliidi alla teha ega midagi.

Ostsin "Selverist" Astrid Böningi plaadi "Mõisnik ja lambrine". Oligi müügil. Imeline jõuluime. Brändit ka ostsin. Katsun nende kahe abil end nüüd konditsiooni viia.

Moraal: ärge usaldage koorilauljaid, nad võivad su hinge puudutada.

Friday, December 14, 2012

Õnne valem leitud!

Minu puhul on õnn positiivses korrelatsioonis pesumasina töökindlusega. Mida paremini see töötab, seda õnnelikum ma olen.

Loomulikult tuleb enne käivitamist öelda tsentrifuugipalve: "Armas tsentrifuug, kui sul on aega ja sa viitsid, siis palun-palun-palun tsentrifuugi mu pesu ära!"

Loomulikult ma täna unustasin ja teise masinatäie puhul enam ei aidanud. Nüüd oleme natuke tülis, sest ma pidin kaks masinatäit käsitsi väänama. Ja (ärge talle öelge) ega ta eriti puhtaks ei pesnud ka.

Aga päevad pole vennad. Koidab ka see päev, kui tsentrifuug on taas heas tujus ja mina õnnelik.

Hoidkem ikka saba rõngas!

Suusahunt ja koerarakend

Eile ma suusatasin. Mööda oma kodulagendikku. Liisbetil oli rada ette sõidetud ja ma ei raatsinud seda lasta raisku minna. Suusatamisel on kaks tingimust: ei tohi olla ühtki mäge ega ühtki inimest. Mõlemad tingimused said täidetud.

Olen suusatanud palju rohkem, kui eelmisel talvel. Siis tõin lume tulles suusad välisukse juurde ja lume minnes tõstsin panipaika ragasi.

Ja siis ma seon Kõu oma lapsepõlveaegse tõukekelgu külge ja me sõidame. Võin seista jalastel ja kiirus läheb nii suureks, et panen ikka jala maha hirmuga. Eriline veokoer on ta.

Ja Mati Hinti loen.

Wednesday, December 12, 2012

Teisiti

Liisbet läks täna ära. Mu elu hakkab nüüd teisiti kulgemea. Pean oma päevad ise täitma.

Algatuseks käisin raamatukogus. Võtsin Mati Hindi "Minu vaade maale ja merele". Vaevalt jaksasin koju tassida. Sama suur kui "Kalevipoeg". Ja kõik tuli sellest, et Mati Hint on sugulane ühe kunagise minu küla elanikuga. Muide, külalugu pole kuhugi edenenud. Kuulanud olen palju, aga aega on vaja settimiseks. Painavad ka need vargused ja veresüüd, mis rääkides jälle meenusid.

Ka minu kõrvaltalus on olnud üks mõrv ja üks enesetapp. Ega see aura siin polegi teabmis kuldne.

Täna juhtub ime. Ma panen lõhe ahju. Igasugune toiduvalmistamine on muidu minu puhul viimasel ajal välistatud. See on sümptom, muide.

Kuulge, ma lähen nüüd Mati Hindiga lesku peale lebama.

Saturday, December 8, 2012

Minu panus tänasesse päeva

Algus tundub tagasihoidlik, sest poolekümnene äratus ei mõjunud ei Liisbetile ega mulle.

Ärkasime siis poolteist tundi hiljem. Sellerismuuti vaarikate ja laimiga oli oivaline

Aga siis. Ma kühveldasin lund, nagu eile lubasin. Liisbet lõhkus puid ja mina ladusin neid.

Kuna ma olen PUUDEGA (80% töövõimetust), siis on ju kütteperioodil väga hea. Sest me kütamegi PUUDEGA ju!!!

Täna oli üks tore päev. Mõned pirtsutamised ainult omavahel ja üks vihane telefonikõne Aimarile, keda ma süüdistasin lumelabida valesti paigutamises. Seda polnud minu määratud kohas. Lõpuks tuli meelde, kuha ma ta viisin ja kohe helistasin, vabandasin ning sain andeks.

Parafraseerides Juhan Liivi: "Üks ilus talvepäev oli."

Friday, December 7, 2012

Siin ma nüüd istun

Pimeneb juba.

Kustutasin ära kogu selle eksistentsiaalse ila, mis mul siin kirjas oli. Säästan teid.

Kuulge, õues sibistab lund. Kusagil praegu sünnib keegi ja keegi sureb. Appi, kui palju on neid, kes on juba surnud. Jehoovatunnistajad ärgu tulgu mulle rääkima, et nad kõik mahuvad maakerale, kui ülesäratamine kord tuleb. Teadlased olla välja arvutanud. Seisavad siis külg külje kõrval või? Mistarvis?

Ma luban, et homme lähen õue ja lükkan lund.

Wednesday, December 5, 2012

No kus see armastus siis on?

Oluline jääb mulle alati meelde.

Aastaid või isegi kümneid tagasi, kui suri mu ristiema, käisin ta tütre Heidi juures ja küsisin muidugi ka Harri kohta. Heidi ütles, et HARRI OTSIB ARMASTUST, AGA VALEST KOHAST. See kõlas sügavmõtteliselt, kuigi ma täpselt aru ei saanud, mida sellega mõeldi. 

Armastus on oluline. Armastus on peamine. Aga kus teda leida siis? Ja kuidas ära tunda? Kirega on palju lihtsam, selle tunned kohe ära. Ainult, et kui see möödub ja möödub ta kindlasti, on sust järel vaid ahervare.

Olen oma elus nii palju armastanud, aga ikka on midagi puudu. Olen vist iseenda ära kaotanud. Otsime muudkui iseennast taga. Mina kirjutamisest, mõni seksist, mõni budismist, mõni joomisest, mõni esoteerikast, mõni õnnelik suudab end kunstis väljendada.

Otsima jäämegi. Aga, kui väike valgepeaga poiss su lapsepõlvest nüüd, aastat nelikümmend ja rohkem sind oma esimeseks armastuseks nimetab, siis see on küll küünlaid väärt.

See soe tunne hinges sarnaneb küll vägagi armastusele.


Piiskoppidest

Kuno Pajula on lahkunud. Nii raadio mulle kõneles.

Meenus aastatetagune lugu, kui olin noor ja roheline organist. Pajula tuli Pühajõele mingile tähtsale teenistusele. Tahtsin teada, kas ta laulab liturgiat, et ma olen  siis valmis õigel ajal orelilt helistikku andma. Küsisin seda temalt. Lõpuks ta vastas üsna nipsakalt, et küllap piiskopp teab ise, kas ja kus ta laulab.

Mida ma öelda tahan, on see, et tema ei mõistnud, mida ma küsin ja mina ei suutnud selgeks teha, miks ma küsin. Nii on elus tihti ju, et inimesed räägivad justkui samas keeles, aga ei mõista üksteist.

Igal juhul minu lugupidamine lahkunule.

Pean vajalikuks lisada, et minu koera nimi on Tema Kõrgus Piiskopp Kõu.

Sünnitage, kui viitsite

Alates poole neljast täna hommikul täitus mul kakskümmend kolm aastat mittesünnitamist.

Siis ma sain selle armsa väikese vihase viiekilose kulmudeta jõmmkäraka, kes üldse ei tahtnud Sellesse Maailma tulla. Lõpuks ikka tuli korraks vaatama. Nüüd on vaadanud kakskümmend kolm aastat ja palju pole enam jäänud. Aastakest seitsekümmend või pisut rohkem veel  ja siis tuleb jälle minekule säädida.

Seletage mulle, mis on täpselt selle sündimise ja suremise mõte. Ja selle niinimetatud elu mõte, mis sinna vahele jääb. No kannatused, sellest saan ma väga hästi aru. Aga midagi veel või?

Liialdan, ma tean. On asju, mis ka mind rõõmustavad. Näiteks, kui on tuuline päikesepaisteline ilm ja mu kuivav pesu lehvib. Või, kui talvel hakkab hämarus tihenema paksuks pimeduseks. Või kui kevadel tärkavad mul lilled ja mõni üllatab erilise tublidusega.

Ja kui lapsed ütlevad mulle "emme".


Sunday, December 2, 2012

Kõigel on kõigega seos

Täna kirikus kontsert "Ave Maria". Mina ise kümme aastat iga pühapäev teenistust mängimas. Harjutasin tollal inimtühjas, aga mitte hingedetühjas, kirikus koraale ja kogudus laulis kaasa. Müstiline elamus!

Täna laulis Tui Hirv. Harras ja võimas.

Indrek Hirve luuletused. Meeli näitus "Lõosilm ja Hirvesuu". Indrek Hirv ja "Viimane tango". Saksa-aegsed tangod, eesti mehed saksa mundris, mõisted "idarinne" ja "leegionär".

Pole siis ime, et on ebamugav elada valel ajal.


Saturday, December 1, 2012

Mõrvad või ristsõnad?

Mis te ette panete, kas rahustada end  "Midsomeri mõrvadega" või minna "Postimehega" voodisse?

Ma võtan teise variandi.

Ilusat õhtut teilegi, kes te punast veini joote, sokki koote, mediteerite, seksite, mossitate, nutate, naerate, mis iganes...