Friday, November 30, 2012

Vähem lobiseda

Vahel on mul tagant järele piinlik loba pärast, mida suust välja ajan. Siis hakkan veel ümber ütlema ja läheb järjest tobedamaks.

Näiteks tahtsin ma eile Tiinale öelda, et pole viga, ma saan oma väikese sissetulekuga hakkama. Aga mida mina teen! Ma ütlen, et "mul on raha küll". Kõlab ju nagu praalimine, et kodus ongi üks tuba raha täis.

Mulle ei meeldi, kuidas ma kõnelen. Prooviks vaikimist.

Thursday, November 29, 2012

Öös on asju

Just praegu algas Ülle ärasaatmine Tartus. Olin kange lubama, et lähen.

Kirjutasin teve öö. Poole kuueni. Põgenesin lapsepõlve. Põgenesin elu eest. Sellel väljendil on ju kaks tähendust: põgened, et ellu jääda või põgened elu eest ära. Mina põgenen elu eest ära. No, aga lõpuks on ikka sama, sest tänu põgenemisele ma ju olen elus.

Mina saan läbi kirjutamise põgeneda. Nüüd tahaks küll Armsa Jumala kõrval ka internetiavarust tänada, sest millegipärast vajan lootust, et keegi mu põgenemisi loeb.

Aga, mis juhtus pärast keskööd...Alguses läks korraks elekter ära. Seda juhtub vahel. Harva. Hommikul saame aru, kui hüdrofoor on väljalülitunud. Siis hakkas mulle tunduma, et laua ääres istub veel keegi. Minu paremal käel. Korra ma päris tõsiselt võpatasin. Ja paaril korral läbistas maja värin, nagu tugeva tuule korral. See öö oli tuuletu.

Ja siis ma tabasin, et kirjutades lapsepõlvest, olen ma kordi ja kordi kutsunud nimepidi lahkunud hingi. Öösel nii ei tehta. Seda ütles üks selgeltnägija. Mul hakkas piinlik ja kõhe. Olin nende rahu rikkunud.

Ma ei saa seda lubada, et öist kirjutamist enam ei tule, aga enne ma siis vähemalt vabandan ja küsin luba.

Enne ka Ülle käest küsisin, kas võin temast kirjutada. Näeme siis kunagi, Ülle!

Tuesday, November 27, 2012

See kuradi äng!

See kuradi äng hoidis mind kella kaheni voodis. Isegi psühholoogi juurde ei lasknud minna. Täielik naerukoht. Päikest männitüvel ka ei tahtnud vaadata.

Selline tunne, et peas on kõik juhtmed ühendamata. Tolknevad niisama. Parem ongi. Sest kui need ühendatakse, siis võib veel sitem saada, sest keegi kurat ühendab neid valesti, raisk. Jumalast risti-rästi.

Koera pärast siiski tõusin. Ta peab ju koerte feissbukki saama. Sõnumeid lugema ja uued mättale või puutüvele jätma.

See kuradi äng pani mind teistpidi liikuma. Läksime läbi metsa Veebri põllule. See on veel isegi üllatavalt lage. Ainult metsa äärde oli eterniidihunnik tekkinud. Naabrimees paneb uut katust. Elamine üldse äge ja korras. Aga kahjuks niipaljukest raha või mõistust pole, et oleks eterniidi prügimäele viinud.

Ängile lisaks veel lapsepõlvenostalgia ja emme-issi igatsus. Sina, kes sa teed neid nimekirju ja järjekordi sinna teispoolsusesse! Kas ma pole mitte ammu soovi avaldanud? Aga võetakse vahele neid, kes üldse ei tahaks veel minna. Nagu Ülle.

Okei, armas jumal, ärme seepärast veel riidu mingem. Niikuinii jääb ju nii, nagu sina tahad.

Saturday, November 24, 2012

Üllele

ma lendan mu tiivad riivavad vett läbi vaikiva öösinise öö
milles tilgub kuuvalgusemett ja kutsub Linnutee tähtedevöö

ma lendan mu tiivad riivavad vett mu lend on nii kerge ja kiire
ma lendan nii kõrgel ja kaugel et mitte millelgi polegi piire

ma lendan ja see on nüüd lõputu lend laineid ammu ei puutu mu tiivad
mu õde nüüd Igavik Kõiksus mu vend nad tähtede taha mind viivad


Mu kursuseõde Ülle lahkus eile. Alatiseks. Meie jäime.

Tuesday, November 20, 2012

Tõde kõrvitsasööjast

Tegelikult ta ei käinud niisama lusti sõitmas mööda Prantsusmaad seekord. Ta oli veinitegija. Õppis saladusi, korjas viinamarju, täitis vaate, ronis pressides, venitas voolikuid. Tegi ägedat meestetööd ja oli õnnelik. Mina ka. Kuidas mulle meeldib, kui kätega midagi tehakse.

Friday, November 16, 2012

Bipolaarsus ja nime needus ning kõrvitsad

Selle diagnoosi panin ma ise endale. Vanasti öeldi maniakaal-depressiivne sündroom. Nüüd on siis maania kallal ja täpsemalt grafomaania, nagu võite näha ka juuresolevalt pildilt.Kogu aeg peab midagi kirjutama. Arvuti on mul neid "raamatuid" täis. Nii mõnigi teist on mõnda neist ka lugenud. Rahu ma ei saa, mõtted kihutavad edasi-tagasi.

Otsustasin seda grafomaaniat sublimeerida millekski mõistlikuks. Hakkan kirjutama oma küla lugu. See tundub ainus mõistlik idee, et puu maha võtta, sellest paber ja lõpuks raamat teha.
Mõned inimesed seitsme-kaheksakümneste põlvkonnast on veel elus. Kohtumisedki kokku lepitud. Tegelikult on see suur töö ja ma ei tea, kas sellega hakkama saan. Aga ikka mõistlikum, kui käia heinasaras tala ja nööri vahtimas ja arutlemas poomissõlme üle.

See juurte küsimus on mulle nii oluline. On soovitatud mujale elama minna. Olen proovinud, aga mind ümber ei istuta. Mujal juuri alla ei aja. Ja see nime needus.

Kui kinnistutele nimesid pandi, jõudis ema ette ja meie talu nimeks sai Nisumäe. No tal oli tegelikult veel hullemaid nimesid varuks. Nii sattusime automaatselt Vargamäe, Niskamäe ja Vihurimäe kategooriasse.
Ja mis me nendest "mägedest" teame? Suhteprobleeme, olmetraagikat, tööorjust, õnnetut armastust, ühesõnaga palju jama. Ma saan väga hästi aru, miks Vargamäe Mari enam ei laulnud, kui perenaiseks sai.

Nüüd ma proovin siin mitte kõige paremini projekteeritud majas hakkama saada ja oma aeda harida. Vähemalt olen KODUS.

Kui kohutavalt raske on kõrvitsaid lõigata!!! Eile tegin seda, nüüd randmed valutavad, aga kõrvitsad podisevad marinaadis. Mul on kõrvitsasööjast tütar Liisbet. Ta tuleb peagi. Ta on pool maailma läbi rännanud, aga ta ei tea, kui mega töö (minu jaoks) on kõrvitsate marineerimine.

Thursday, November 15, 2012

Lisa 1

Vabandust. Minu eelmise jutu kinnituseks jäi lisamata tõestusmaterjal ja tähtis ajalooline ürik aastast 1993 (taas).

kirgedest kubisev klunker parajalt põhjatu pidu
meeletud mehed ja möll minu "mina" end sellega sidus
naerust ei tunta siin nappust lähevad trumm ja pulgad
lõõp läheb üle piiri ja kõik on sõbrad ja hulgas
kuuekümnendat korda on lauldud close your eyes and I`ll kiss you
kitarr on häälest ära katkend viimne kui keel vist ju
tantsul ei tulegi lõppu tühjad klaasid me loobime katki
raha ammu enam ei loeta aga nõutakse suguakti
kuskil on maha kustud mõni mees on kiimas mis kiimas
kingiks on kilone klotser no nüüd kisub pidu vist kiiva
aga ei kõik sujub siiski suits hõljub ja läigatab vein
kuni hommiku argliku kuma ees tõrksalt taandub öö tintmust sein
ja siis me vangume vaikselt koju ja oleme väsind
aga unes veel tantsime tasa tundes kehal kirglikke käsi

Ühte spontaanset pidu, kus mees kitarriga teab kõiki maailma ilusaid laule ja mõnus intelligentne seltskond neid ka laulda oskab. Seda ma igatsen veel enne surma. Aamen.

Hoor ja kalamees

Loomulikult ei peaks ükski mees mitte isegi vihjamisi oma naisele teatama, et too ei ole enam meeste ihaldusobjekt. Eriti, kui see naine on 35 ja tal on neli last.

Aga minuga just nii juhtus ja siis ma hakkasin testima, et kuidas tegelikult on ja olin  hämmingus, et turgu oli piisavalt. Mõnelgi lugejal võib praegu meenuda mõni koos tehtud koerustükk. Arvasin, et võiksin kirjutada raamatu "Ma olin hoor" ja minu kirjanikunimi oleks Hora Geen. Juskui mõni salapärane juuditar. Aga nii palju seda materjali ka nüüd pole, saan tänase nupukesega kõik ära öeldud. Selline lõbus elu tantsu, tralli, laulu ja meestega kestis seitse aastat ja maandus tänaseks kaksteist aastat kestnud monogaamias.

Tegelikult on mind prostitutsiooniteema alati huvitanud. Kui veel koolis perekonnaõpetust õpetasin, siis oli ju vaja seda käsitleda. Siis vaatasin veel pornofilme ka, et kursis olla ja poste ees mitte häbisse jääda. Ei jäänud. Aga iga asi ammendub. Ühe konkreetse filmiga tuli blokk ette ja enam ma ei vaata. Nii juhtus ka eile, kui telekas jooksis prantsuse lõbumajafilmi. Film oli kindlasti vaatamist väärt, aga mulle piisas ühest vägivaldsest stseenist, et juhe välja tõmmata. Seda "vana hea lõbumaja", millest Remarque kirjutas või filmis "Moulin Rouge"nägime, pole ilmselt enam. Või ongi see üldse illusioon. Noh, ma räägingi rohkem hetääridest, mitte inimkaubandusest. Aga sõna "hoor" kõlab minu jaoks natuke poeetiliselt, piiblist pärit ju.

Aga see niinimetetud "hoora geen" on päritud ilmselt vanavanaema Kadrilt, kes paruniga sohipoja sai. Mu isa oli vägagi naistelemb.

Minu arvates tänapäeva maailmas on trend, et inimestel on palju suhteid ja mitmeid kooselusid. Mina mõistan. Samas müts maha nende eest, kes elavad ühe partneriga kogu elu. Põhiküsimus on ju selles, et õnnelik olla.

Kaugel lõunamaa soojal merel loksus üks vaene mees terve päeva paadiga merel, et saada kala päevatoiduks. Teda vaatas miljonär ja ei kiitnud heaks. Soovitas rohkem töötada, et rohkem kalu saada, et rohkem paate osata, et siis veel rohkem kala püüda. Et nii rikkakas saada, et võiks oma lõbuks terve päeva merel loksuda. Peab siis nii suure ringiga õnneni jõudma?


Wednesday, November 14, 2012

Õde

Ega mul pole, aga ma vajan teda. Ema alati eputas, kui hästi ta oma õega läbi saab. Sai-sai, sest tema oli küll noorem, aga juhtpositsioonil. Ja laulsid nad väga kenasti. Emal oli hea harmooniline kuulmine, ta laulis lambist kohe teist häält kõrvale.
Ja minu tütred saavad rääkida "minu õed", sest neid on kolm. Noh, nad on mulle ka pigem nagu õed. Vahel isegi nagu emad.
Aga mingi värk selle õendusega on. Ilmselt geenid mäletavad midagi. Sest aastal 1993, noore inimesena, kui mul oli , nagu psühhiaatrid ütlevad "depressiivne episood"(üks paljudest), olen ma kirjutanud  luuletuse. Mäletan isegi seda ööd, kuidas und ei tulnud ja ma pidin üles tõusma ja kirja panema, mida mulle kõrva öeldi. Ja see ajas mind aastaid nutma, kui lugesin.

kauge sinise mäe taha üle suure sinise jõe
viis Aeg mis sulab kui vaha mu väikese väsinud Õe
ära nuta vaikselt palus ta tilluke tõsine suu
mul polegi enam ju valus ja kõik on nüüd hoopiski uus
näe olengi Ingli süles ta hoiab mind hellasti
nüüd viib ta mind kuhugi üles seal ongi vist paradiis
ma ootan ja Aeg muudkui sulab ja tilgub mu sõrmedelt maha
ma vaatan kuis loojangupuna kustub sinise mäe taha
küll igatsen minagi sinna kuid kutset ei tule veel
pole üksinda söandanud minna ikka seisnud noruspäi teel
ja nõnda vanakski saanud elul alati risti jalus
alalõpmata meenutanud üht hetke mis soe ja valus
kui koidiku kiiri mööda läksid Aeg Ingel ja Õde
mu liitlaseks selle ööga sai nukralt naeratav Tõde
ja Igatsus sai minu Vennaks nendel pikkadel aatsatel
hing peksles ja sihitult lendas mõtte mätlikel radadel
tahan sinise mäetipu taha kus põlvini pilvedes
kahlab see pisike tüdruk sinilill silmades

Igatsen ikka tema järele. Eriti, kui õhtupäike punab puutüvedel.

Tuesday, November 13, 2012

Taevake, kui pisike...

...ökoloogiline jalajälg minul on! Sest, vaata, ma ju ei reisi enam. Ma ei saa, sest põen liikumistõbe. Alati olen põdenud, aga noor organism lihtsalt talus rohkem. Isegi auto esiistmel võib esineda mul selliseid hoogusid, et viskan lihtsalt maantee äärde pikali ja edasi sõitma ei nõustu. Aga iial ei tea, kas ja kuidas. Vahel pole midagi viga.

Viimne laevareis oli mul aasta tagasi ja tormisel merel! See koosnes oksendamisest, klaustrofoobiast ning lakkamatutest palvetest. Laeval saab vähemalt pikali ollla.

See-eest reisib kogu mu pere. Kihutab vastutustundetult lennukitel mööda maailma. Üks käib pea iga nädal Brüsselis ja eiteakus, teine Aafrikas, Indias, Kasahstanis, kolmas sõelub Poola ja Soome vahet. Kõik see on tööasjus, vabandavad nad end. Peale selle need, kes niisama lusti Prantsusmaal ja Hispaanias seiklevad, no üks on ilusti Londonis paigal. Mõned sõidavad ka autoga mööda maad  kaugele-kaugele...

Mina käin jalgsi linna ja tagasi. See on mu kõige pikem reis. Tegelikult on mul mõlemad reied ühepikkused!

Ja maailm tuleb mulle läbi kodakondsete ise koju kätte. Peaasi, et ei tuleks võõrkeelsed lapselapsed! Üks mul on, tema räägib küll eesti emakeelt.

Mulle see hirmus saalimine, eriti lennukitega taevas, ei meeldi. Kui siis posthobustega või rongiga. Ja üldse võiksid inimesed rohkem kodus olla. Tegelikult on ka lennujaamadel oma võlu, saab inimesi vahtida, kui lend kuus tundi hilineb. Asi on lihtsalt hapudes viinamarjades.

Monday, November 12, 2012

Mehed ja kitarr

Noorena olin kindel, et abiellun vaid mehega, kes kitarri mängib. Vennad mängisid ja epakad ka ju. Nii, et elu kitarrita tundus võimatu. Aga näed, inimene mõtleb, Jumal juhib. Kuigi eile just Aimar lubas kitarri osta. Mina tahan laulda koos temaga: "Kuskil kaugel meile on loodud õnnemaa..." Ise olen ka proovinud, aga heli pillist kätte ei saa, vaikib minu käes, keeled lihtsalt ei helise.

Aga Tiit Paulus oli mulle suur rõõmus üllatus. Teadsin ammu, et ta Saaremaal elab. Seal Kuressaares ju maju küll. Aga mida ma nägin "Tähelaevas"? Ta elab maal. Üksinda, kaugel teistest. Oma tõelises maakodus. Mitte sellises, kus kõik on rahast tehtud. Vaimustav, et selliseid inimesi veel olemas on. Vahel mulle tundub, et olen viimane.

No ja siis see Eduardo, kelle kontserdil käisime. Mulle meenus luuletus aastast 1999.

kui kaminas lõõmavad halud ja klaasides ruskab vein
pole parata jälle langeb unustuse haprake sein
sest ka tookord lõõmasid halud ja vaibal kamina ees
sõrmitses roosipuust pilli üks saatanlik armunud mees
kuni kirglikult lõõmasid halud seni tunne vaid hõõgus me sees
kuid kui kaminas alles jäid söed oli tuli meis enestes
ei pannudki tähele millal kustus soojus kaminasuult
ja sootumaks häälest ära läks kitarr brasiilia roosipuust
keeled katkesid keerdusid nukralt ja lakkasid mängimast
ning mahajäetuse valust lõpuks pragunes kõlakast
aga helid mis sündisid tollal armunud sõrmede all
on alles ja tulevad jälle leeke vaadates ööl pimedal

Sunday, November 11, 2012

Isadepäeva eri

Mu isa oli 45, kui ma sündisin. Kaks aastat peale seda, kui ta Vorkutast tagasi jõudis. Minnes oli 31, nagu minu poeg praegu. Minu lapsepõlves oli vangis olemine veel väga värske teema, sest mäletan juttusid  "meil Põhjas" ja kartsin öist arreteerimist. Mitmesugused hirmud saadavad mind kogu elu, eks ma olen need isalt pangeenidega saanud.

Isa oli Eesti armee ohvitser. Olin juba härra, nagu ta ise ütles. Läbi raske talutöö sitkeks meheks kasvanud. Käed ka otsas, kõike oskas teha. Sellepärast ellu jäi ja Vorkutastki tagasi tuli. Tugev füüsilise töö geen oli tal, mul on ka ja kolmveerandil mu lastest. Isa lõhkus veel üheksakümneselt puid. Siis ühe talve oli tubane, nautis puhkust. Ja lõpuks ütles, et mis asja ma elan, kui enam midagi teha ei saa ja läks siit.

Nende peres oli kuus last, kolm ühte ja kolm teist sorti. Pilt ripub mul seinal. Kõik elasid vanaks. Peale Karli, kes neljakümne esimesel koos paljudega maha lasti. Kasepääl on mälestuskivi. Sel suvel ei käinudki. Tõmbab mind see Peipsi ja Kasepää. Mõned geenid on sealt.

Surnuaiale ma enam ei kipu, võõras on seal. Ja ega isa seal pole. Ta on ikka kodus, igas naelapeas ja seinalauas. Ja oma perepildi peal tagasi. Viimasena. Istub nüüd oma isa paremal käel väikese poisina, hobusekabja arm laubal.

Saturday, November 10, 2012

Bach, Paganini, Mertz

Ma tahan teile rääkida eilsest kontserdist. Esiteks sõit. Mitte mööda suurt maanteed, vaid läbi metsa ja piki mereäärt pilkases pimeduses. Ainult helkivad teetähised ja üksikud aknasilmad ning tähed peakohal.

Siis mõis. Mu mõni vanavanaisalt saadud balti aadli geen hakkas kohe kõnelema. Rikkus ja jõudeelu tundusid nii tuttavad ja nii lähedal. Hull mõisapreili oma lossis keset metsi. Ja kui asi väga käest ära läks, siis kutsuti noorilussuurtugev mõisakutsar preilit rahustama. Kutsari naine oli mitu päeva pärast seda mossis. Aino Kallas?

Publik. Paar tuttavat. Ja kontserdi teiseks pooleks teadsid juba kõik, et teose erinevate osade vahel ei plaksutata.

Muusika. Bach ja Paganini kõlasidki nagu Bach ja Paganini ning see Mertz, keda mina ei tunne, oli üllatavalt nauditav.

Võta nüüd kinni, kas sellest sündis head või halba. Igatahes meeled olid nii elevil, et küll veini, küll Xanaxit, aga und ei saanud tükk aega.

Friday, November 9, 2012

Raamatud ja veri

Olen ennast lugemisega täitsa segi kamminud. Kõigepealt Lauri Sommer oma "Räestu raamatuga" ja siis Andrus Kasemaa oma "Leskede kadunud maailmaga". Eriti viimane ajas mind pöördesse. Kuidas saab üks NII NOOR MEES niimoodi kirjutada? Aga eks ta ole oma lapsepõlvest pärit nagu me kõik. Ma sain oma minevikuihaluse ka lapsepõlvest. Kuidas ma unistan arvutieelsest paberraamatute, rongide, jalgrataste, hobuste, lehmade, vikatite, rehade, lüpsisorina maailmast. Ja vanadest inimestest. Nüüd saan aru oma emast, keda noorte maailm ei huvitanud. Mind ka ei huvita, aga ma teen näo, mängin elu kaasa.
Ja siis läksin Kõuga jalutama, et päike ja värske õhk ja liigutamine... Keset maanteed muutus koer äkki väga närviliseks ja hakkas kiskuma. Nägin, et teel oli veri. No mitte liitrite kaupa, aga see pole siiski igapäevane pilt. Kõu nuuskis väga aktiivselt, ühtki verejälge ega laipa me kusagil ei märganud. Tavaliselt jäävad allaaetud koerad-kassid-kährikud ju vedelema. Nii, et mõrv jäi lahendamata ja üldine emotsionaalne seisund ka ei paranenud, kord oli külm, kord palav ja kummik hõõrus varba villi.
Proovime õhtuse Eduardo Fernandezi kitarrikontserdiga vaimset tasakaalu saavutada.

Thursday, November 8, 2012

Kevad sügisel

Selline täna just oli. Päikseline. Lumi sulas. See on puhas raiskamine, et sajab ja siis jälle sulab, aga mina ei saa ka siin midagi parata. Päike oli ikka pigem hea. Jõudsin teha kaks ringi, ühe linna raamatukokku ja teise Kõuga postimaja juurde.
Aga mul on hea meel, kui saan juba kardinad pimeduse varjuks akna ette tõmmata, tule alla teha, mingi helitekitaja siise lülitada ja siis lugema hakata. Vahel helid segavad, siis ma lülitan nad välja ning loen või mõtisklen vaikuses, vahel ka pimeduses. Eriti lohutav on lebada leskul, kui ta on parasjagu soe.
Maa on märg. Tiik on triiki vett täis ja enamgi veel. Peenarde vahel on jõed. Mutid muudkui müttavad ja ma ei viitsi nende hunnikuid enam ei korjata ega ka laiali ajada. Ma soovin neile halba, et tuleks ebasoodne talv ja nad otsa saaksid, mügrid ka. Jumal kindlasti karistab mind sellise pahasoovlikuse eest, aga ma olen tõesti väsinud sellest totaalsest mutindusest.
Ära põe, koli linna, soovitaks Maria.

Monday, November 5, 2012

Must pimedus

Käisin Meeli näituse avamisel. Armas. Inimesed, keda pole kaua näinud. Pildid, mis liigutavad. Pidin üksi jalgsi koju tulema. Pimedas sügisvihmas. See oli päris romantiline, pole ammu tulnud. Viimati aasta tagasi. Mul oli vihmavari ja päris soe ning ma ei kartnud, sest. kaitseingel oli ka ja kodumaja helendas. Ükski tuli ei põlenud, helendas lihtsalt kodusoojusest. Ja siis oligi juba võti lukuaugus ning tuttav lõhn võttis vastu.
Nüüd tuli praksub ja ma olen koduhaldja rollis ajaks, mil Aimar saabub.
Räägitud juttudest jäi kõrvu kinni ja südamesse pitsitama lugu tuttavast igati kenast 73-aastasest daamist, kes dementsena nüüd hooldekodus elab.
Ilu, haridus, intelligentsus, miski ei loe. Ikka võib ees oodata must pimedus.