Saturday, June 23, 2018

Idülliline ja ideaalne

Jaanipäeval pole sellega mingit seost, vaid niipalju, et tore on end tähtsal päeval hästi tunda. Kui ma ükspäev lugesin, mida kõike peaks tegema - toad puhtaks pesema, saunas käima ja üheksast taimest köidetud vihaga vihtlema, sõira ja muid piimatoite valmistama, siis pärjad pähe punuma ning jaanitulele kõndima. Mida pikem maa, seda parem. Et nagu palverännak. Pluss kõik see, mis siis lõkke ääres toimuma saab. Jäin kohe väga kurvaks, sest ma ei jaksaks neist veeranditki. Seega on mul oma variant.

Päev algas lipu heiskamisega ja Maria laulis ka "Eesti lipu" mõne fraasi. Siis läks ta poodi. Jalgsi. Kõige õigem tunne on siis, kui majas pole ühtki meest ega ühtki autot, vaid mina, Maria ja koer. Olgu öeldud, et meil on meestega kõik hästi, nad on omi asju ajamas.

Ma jäin peenraid kitkuma, sealt ma näen, kui Maria läheb ja tuleb. Kõige õnnelikum ma olengi olnud just sellel põllulapikesel. Eriti sügisel kartulivõtu ajal, kui on paras soe ilm ja leebe tuuleke ning mul pole vaja mitte kusagile minna. Võtan kartuleid ja ootan, millal Maria või Liisbeti peanupp hakkab võsa vahelt paistma.

Siis segas Maria meile kokteilid - pikendas mingit vahuveini virsikumahlaga (see on VÄGA HEA vein, veel mu sünnipäeva ajast, aga ma ei viitsi nime vaadata).

Noh ja nüüd on ka jaanipäev kohal, sest akna taga tibab, aga me ei pea mitte kusagile minema. Nii hea on olla.


Friday, June 22, 2018

Nina püsti

Oh jumal, ma olen sellest juba kordi ja kordi rääkinud ja ikka ei saa üle. See uhkuse värk. Tahaks viidata, aga enam loomulikult ei mäleta, kes sama juttu rääkis, et uhke olemine on nina püsti tunne ja see on ebatunne. Oodake, ma vaatan...

Oligi Olavi Noronen "Eluraamat". Tsiteerin:

"On siiski põhjust eristada uhkust meeleheast ja rõõmust. Nagu iga uhkust kogenu mäletab, ajab selles sisalduv eneseteadvus rinna ette ning nina püsti."

Ja nii edasi, nii edasi. Nüüd on see koolide lõpetamise aeg, feissbukk fotosid täis. Mu sõrmeke keeldub laikimast, kui teatatakse, et ollakse uhke. Mis siin uhkustada on? Olge rõõmsad, olge õndsad, olge rahul, tundke meelehead! Uhkuses peitub tahtmine teistest parem olla. Alateadlikult. Inimesed ei tea seda, et kasutavad sõna valesti ja tunnevad hoopis midagi muud. NO MÕNI MUIDUGI AJABKI NINA PÜSTI JA TUNNEBKI UHKUST. Neil on veel arenguruumi. Inimesena.

Ise ei mäletagi, millal ma uhkust tundsin. Ei oskakski enam. Vat mu ema oli küll uhke - minu üle, et ma koolist viisi tõin, poegade üle, kes hästi laulsid. Arvan, et tema uhkuse juured olid ta vaeses lapsepõlves. Igavene rahu sulle, mu ema, nüüd, kus ma sind nimetasin.

Kasutan sõna "uhke" peamiselt riiete puhul - uhked antsukid. Seegi on laenatud väljend. Kellegi tuntud mehe ütelus. Uhke värk on siis, kui näiteks sõdurid rivis sammuvad, juga kõrgelt alla kukub ja vett pritsib, roosipõõsad on täisõites, kuld ja kard katedraalis...

Uhkeid asju on maailmas küll. Tundemaailm jäägu sellest puutumata.

Thursday, June 21, 2018

Pööripäev


vihm laulab õues mina toas
ja igas kaldu vihmajoas
on puhas õnnistus

just täna lõunal pööras päev
ja suveaja sündi näeb
soe vihmakallistus


Wednesday, June 20, 2018

Tuul


alati olen tugevat tuult kartnud
ega seda hetke märkagi
mil lõbusast kaaslasest
kes su juukseid ja kleiti lehvitab
ning pesu nööril lõhnama paneb
saab võimas loodusjõud

kes viskab männikäbid kõrinal
vastu saunakatust
plaksutab kuivavaid voodilinu
kolistab vanu plekkämbreid
ja painutab suuri puid

Eesti Energia
hoia nüüd liine
ja anna meile
meie igapäevast elektrit :)


Tuesday, June 19, 2018

Punkt kirjas

Ei tulnud mingit leebe veega metsajärve, tuli külm meri eile. Inimesed istusid kaldal, joped seljas. Üldse ei viitsinud minna, aga poisid nuiasid kaasa. Olgu nad tänatud. Nüüd on mul ujumine tehtud. Nagu vanasti. Igal juhul vette, vahet pole kui külm või soe.

Vees hangusid kintsupekid kõvaks ning jumekaks. Ja VÄGA külm see vesi polnudki, sest kael ei hakanud ujudes valutama. See on mõõdupulk. Kui kael valutab, siis on tõesti külm.

Ja aasta viiekuune Tuuli-Lii oli samuti vees kõikseaeg, nii et üks ilma esihammasteta vene proua tuli minuga murelikult rääkima, et kas laps on ikka karastatud ja temal on hirmus vaadata ja ta on endine pediaater ning oma laselapsi küll ei lubaks.

Kui laps lõpuks veest välja võeti, nuttis ta ahastavalt mere poole ja lõgistas onma väikest lillat suukest.

Ütlesin, et pole minu laps ja küllap on karastatud. Ei olnud meil viiel täna midagi viga, ei köha- ega nohupoegagi.

Sunday, June 17, 2018

Järelmõjud

Saja Loo järelmõju hakkab avalduma. Mulle see meeldib. Alati meeldib, kui mu ellu tuleb uusi inimesi. Ega keegi tule juhuslikult. Tulevad siis, kui on õige aeg ja koht.

Täna tuli Eneli Saja Loost. Õigemini juba eile sain Liinalt vihje, aga loomulikult olin selle hommikuks unustanud ja Eneli sõnumitaotlust ka ei näinud. Vedelesin kaua voodis ja siis läksin jumalarahus oma ürdiaeda kitkuma.

Kuni auto õuele veeres. Sellise töö- ja päikesehigisena ma ilusa Eneliniga kohtusingi. Kirjutasime teineteise raamatutesse, rääkisime pisut, kallistasime põgusalt (ma olin väga higine noh) ja läinud ta oligi. Aga me näeme juulis ühel peol. See lohutab, sest mulle hakkas tunduma, et olin natuke nagu mühakas.

Inimesed kutsuvad külalised tuppa, pakuvad teed või kohvi, suhtlevad. Kuiva suuga ei lasta kedagi ära, ütles mu lellenaine kunagi. Aga mina olen pisut mühakas küll. Mu introverdiaju vajab õigeväikest impulssi ja juba ma olen emotsionaalselt üles keeratud nagu Duraselli jänes.

Siis on vaja kohe midagi kirjutada. Näpusügelus hakkab pihta. Saadan selle loo nüüd ka Enelile. :)

Saturday, June 16, 2018

Oh sa...

Täpselt minu moodi. Jama tuleb sealt, kus oodatagi ei oska. Täna see ingerisoomlaste laulupidu Iisakus. Tahtsin nii väga kirikusse. Ja sain ka, kuigi ei osanud soomekeelset liturgiat laulda, aga virsisid küll. Lausa prillideta, käsikaudu. Noot oli ju ees ja aastatetagune kogemus ka. Esmakordselt oli mul kirikus palav, aga muidu hea.

Ja siis istusime pahaaimamatult päikese kätte, kuigi ma üsna varsti oma pea salliga katsin ja õige pea varju läksime, aga ikkagi suutsin saada püsiva ajukahjustuse. :) :) :) Peavalu ja iivelduse. Kallistasime Valli ja Anu ära ja tulime poole pealt tulema.

Seal oli üks äge pikajuukseline mees, kes tantsis ja laulis igas keeles - soomes ning eestis, küllap ka venes, aga kahjuks ei osanud ma talle head peo jätku soovida. Naeratasime vaid. Olin selleks ajaks juba peast pehme.

Kodus ma jäin lihtsalt magama, vaatasin tobedat unenägu ja proovisin kõigest väest ärgata, aga ei suutnud enne Aktuaalset Kaamerat. Nüüs ma siin siis ootan und.

Ülesöömine ka veel.

Ühel pühapäevahommikul võtan end kokku, tõusen üles ja lähen kirikusse. Armulauale.